Ajalik ja ajatu

Igale asjale on määratud aeg, ja aeg on igal tegevusel taeva all: aeg sündida ja aeg surra, aeg istutada ja aeg istutatut kitkuda; aeg tappa ja aeg terveks teha, aeg maha kiskuda ja aeg üles ehitada; aeg nutta ja aeg naerda, aeg leinata ja aeg tantsida; aeg kive pilduda ja aeg kive koguda, aeg kaelustada ja aeg kaelustamisest hoiduda; aeg otsida ja aeg kaotada, aeg hoida ja aeg ära visata; aeg rebida ja aeg õmmelda, aeg vaikida ja aeg rääkida; aeg armastada ja aeg vihata, aeg sõjal ja aeg rahul. Ma mõistsin, et kõik, mis Jumal teeb, on igavene; midagi ei ole sellele lisada ega sellest ära võtta.
Koguja 3:1–8,14
Inimesed ütlevad nii mõnegi asja kohta, et sel polegi erilist tähtsust. Ja siis tegelevad selle tähtsusetuga pingsalt ja pidevalt. Olgu siis tegemist ränderaamistikuga või liturgiliste uuendustega. Aastavahetus on üks sellistest asjadest. Ja ka jõulukarussell. Kumbki pole õndsusvajalik. Kreeka keeles nimetatakse neid asju ükskõikseteks asjadeks: adiaphora. Jõulukiirusel toimuv Browni liikumine, mis ei mäleta hinge ega meenuta igavikku, viib inimesi eemale üksteisest ja enesest, on olemuslikult vastupidine jõuluevangeeliumi ja laulude sisule. Ja ometi me mängime seda mängu kaasa. Adiaphora määrab suuna, dikteerib tempo. Aastavahetus räägib lõplikkusest ja korduvusest, et taas tuleb seesama, aga ehk parema ja suuremana. See oleks nagu kurb ükskõiksus, aga samas allutakse sellele. Igavik on aga teispool aega ja korduvust ning tema võidus lakkavad kordused, vigade parandused, järeleksamid ja ka lõplikkus. Uus uhub ära vana.
Mis meil siis vanaga asja? Miks me loeme päevi ja igatseme tagasi olnut? Miks laseme kalendril endid lehitseda vana-aastaõhtul, kui ometigi võiksime süüdata nii kalendri kui algava aasta otsekui pirru, mis kahest otsast lõkendades naerab pimeduse üle, kuni valgused kohtuvad, ja siis tuleb kas uus või mitte midagi. Selles asi ongi, et me arvame, et tuleb kas see või teine ja et pimedusel on valgust välistav võime. Samamoodi anname tee vabaks surmale, sest ta tundub meile usutavam kui igavik, kus ei ole korduvust.
Mis seob meid korduvusega? Sansaaraga, nagu ütleksid mõned. Hirm, vastan ma. Oleme kartnud heita end igavikku, kartnud hoida end põleva pirruna pimeduses, sest oleme teinud pattu, pidades pimedust valgusega võrdseks, kõhelnud nende vahel ning nõnda kasvatanud pimedust. Me pole tahtnud astuda õhukesele jääle, veest kõnelemata, sest see, kes kutsub, võib ju olla ka näkk või tont. Aga armastus, mis võidab ära surma, teeb vaimudel vahet ning annab sulle su õige, on sealpool vett ja pakub end tasasel häälel kui lahendust, kuid enne kui hääl üle vee jõuab, on õhtu ja kõik algab taas unest. Unest hommikusse, hommikust õhtusse, oh, kas päev jäigi vahele, tuleb järgmine, voolame edasi, vanast uude aastasse.
Me ei ole suutnud armastada Jumalat, sest oleme olnud kinni korduvustes. Tahame neist otsida kindlust. Aasta aasta peale … laulame sellelgi aastavahetusel, et ometigi ei muutuks midagi, et jääks meie igapäevane õhuke leib ja et meid ei pandaks proovile, ei kaalutaks igaviku kaaludel. Aga nii mõnegi südames elavast eelaimusest astub välja seletamatu, kes purustab peeglid, millel me püüame end ära tunda, valetades ometi olematuks kortsud ja korbad, sammub üle kliriseva klaasvaiba ja lõpetab paanilise enesekorduse. Enesekordus ohustab suurt pilti, pikaajalist vaadet ja igavikulist perspektiivi. Ükskõiksed asjad võtavad võimust põhimõtteliste üle ning armu asendab hirm avanemise, eneseületuse, elu ja surma ees.
Aga Jumal on suutnud armastada meid. Meid, kes me hukkume omaloodud kaoses, Donbassis ja Togos, Pariisis ja Panamal, Aafrikas ja Euroopas. Mida tähendab Jumala armastus, võõras kõigile ülejäänud usunditele, mitte ohvrit, vaid armulikkust ootav ja meid selles oma kirevusse kuduv? See ongi see peeglite purustaja, see eneseimetluse surmaringi katkestaja, see, kes raputab maa seatud aluseid ja loob sinu isikliku uuenemise, uuestisünni ja igaviku. Nii nagu usk on õige vaid igapäevaselt uuendatuna (semper reformanda), nii on ka igavik midagi, mida peab iga hetk uuendama, sest seda pole võimalik ei tiražeerida ega kopeerida, korrata ega paljundada. Ta lihtsalt avaneb ja nõuab su hinge, ta nõuab su armastust, ta nõuab sind kõigena, mida sa oled.
Ükski su neerupealse liuväli pole talle liiga väike, ükski su südametukse liig nõrk, ükski su küsimus lubamatu. Ta on sind nii väga armastanud, et on lasknud end kaks tuhat aastat pilgata ja alandada, on lubanud end aduda aegruumi puuris, vahel möiratades kui lõvi, keda pärismaalased odadega torgivad, aga igaks päevaks on jätkunud sulle ta verd, et saaksid uueneda, astuda välja kordusest ning kuulutada rõõmu uuest loodust, uuest olemisest, uuest taevast ja uuest maast, kus surma ees enam ei lömitata, kus pisarad pühitakse ära ning iga inimese loodupärane nägu ja väärikus saavad kirgastatud.
Õnnistatud uuenemist!

 

 

 
 
Avo Üprus,
Harkujärve koguduse õpetaja