Ära vaata tagasi!

Kui nad olid teel minemas, ütles keegi Jeesusele: «Ma tahan sulle järgneda, kuhu sa iganes läheksid.» Ja Jeesus ütles talle: «Rebastel on urud ja taeva lindudel pesad, aga Inimese Pojal ei ole, kuhu ta oma pea võiks panna.» Teisele ütles ta: «Järgne mulle!» Aga see ütles: «Luba mul enne minna matma oma isa!» Ent tema ütles talle: «Lase surnuil matta oma surnuid, aga sina mine ja kuuluta Jumala riiki!» Aga ka üks teine ütles: «Issand, ma tahan sulle järgneda, kuid luba mul enne jätta hüvasti nendega, kes mul kodus on!» Aga Jeesus ütles: «Ükski, kes on pannud käe adra külge ja siis vaatab tagasi, ei kõlba Jumala riigile!»
(Lk 9:57–62)

Kohtumine Jeesusega muudab meie elu ja prioriteete. See on pöördepunkt, kust edasi minnes jääb olnu seljataha ja ees on midagi täiesti uut. Ta avab meile elu uued võimalused. Me oleme kõik kindlasti kuulnud tunnistusi, kus inimesed räägivad oma kogemustest, oma kohtumisest Jeesusega. Kõigis neis lugudes on olemas see eriline hetk või imeline muutus, mis mõjutas kogu edasist elu. Mõne inimese puhul on see muutus vähem silmatorkav, mõne teise puhul aga on see lausa jahmatavalt äratuntav. Kui inimese «endises elus» on olnud pahed ja sõltuvused, mis on teda otsekui lämmatavasse võrku mässinud, nii et sellest pääsemine tundus lootusetu, siis võime näha tõelist Jumala imet, suurt kontrasti endise ja praeguse vahel.
Kuulsin hiljaaegu ühe toreda, tööka ja peret hoidva pereisa tunnistust, mis mind tõeliselt liigutas. Tema minevikku jäid alkohol ja vägivald. Seda kõike ei ole enam, Jumala abiga on kõik muutunud. Isegi raske on uskuda, et see on kunagi olnud. Need lood on tunnistuseks Jumala tõelisest elu andvast ja muutvast väest. Mõne elus on see muutus toimunud päevapealt, mõne juures on Jumal teinud oma tööd vaikselt, kuid järjekindlalt. Ometi ei tee Jumal seda meie tahte vastaselt. Me peame teda usaldama. Iga kõhklus ja usaldamatu mõte on otsekui tagasivaatamine olnule. Mitte selleks, et sealt õppida, vaid selleks, et sealt midagi tagasi igatseda.
Jeesuse sõnad ei tähenda seda, et peaksime kustutama oma mälust meie jaoks olulised mineviku õppetunnid. Jeesuse kaasaegsed pidid mõistma tema sõnu Iisraeli rahva ühise mineviku näidetest. Tuletagem meelde Egiptuse vangipõlvest imelisel kombel pääsenud rahva nurinat. Nende elus oli toimunud Jumala abiga otsustav pööre. Nad olid vabad orjusest, nad olid teel tuleviku poole vaba rahvana. Jumal oli nende saatjaks nii ööl kui päeval, hoolitses sellegi eest, et rännakul ei puuduks kõik eluks vajalik. Ometi vaatasid nad oma mõttes tagasi, igatsedes orjusepäevade toite. Jeesus ise tuletab hoiatades meelde Loti naist, kes hukulemääratud linna peale tagasi vaadates soolasambaks muutus (Lk 17:32). Tee vabastavasse tulevikku jäi pooleli. Jeesus tuletab seda meelde seoses lõpuaegadega. Siis kui kõik endine on hävinud, ei olegi meil, kuhu naasta, isegi kui me seda sooviksime. Jumala riiki tuleb minna vabana kõigest vanast ja maisest. Ükski ettekääne ei saa seda muuta.
Inimestena me otsime sageli ettekäändeid. Enamik selliseid olukordi on seotud igapäevase eluga. Lapsevanemana tean, kui suured meistrid on lapsed välja mõtlema põhjusi, miks ei peaks oma tuba koristama või õigel ajal magama minema. Mõnikord panevad need kavalused endamisi muigama, mõnikord aga tekitavad tõsist pahameelt.
Jeesuse järgijatena me ei saa aga leida ette­käändeid pöördumiseks endise poole, selle poole, millest Jeesus tahab meid vabastada. Ning ka tema pakutud lunastus on nii täiuslik, et me ei pea otsima üles vana süüd ning ette heitma kahetsetud ja andekssaadud pattu, ei endale ega oma ligimesele. Mõnikord on kiusatus seda teha üsna suur. Kord kiriku noortelaagris käisime noortega mererannas. Igaüks otsis sealt meelepärase kivi ja kui oli selle leidnud, mõtlesime ühe oma eksimuse või süüteo peale, mida tahaksime Jumalale üles tunnistada. Siis viskasime selle kivi merre, nii kaugele lainetesse, kui keegi suutis, ja tuletasime meelde prohvet Miika sõnu: «Sina heidad kõik meie patud mere sügavustesse» (Mi 7:19). Keegi ei otsi neid sealt enam välja ning me ise ei peaks seda samuti oma mõttes ikka ja jälle teha püüdma. Nii nagu me ei pea takerduma mineviku vigadesse, nii ei pea ka kõike halba, mis meiega on juhtunud, otsekui rasket seljakotti oma elus kaasa tassima. Jeesuse sõnad kõlavad küll tõsise hoiatusena, kuid nendes on kõigest rusuvast vabastav sõnum.
Jeesus tahab pöörata meie pilgud vaatama tuleviku poole, mis on täidetud igavikulise lootusega. Ta hoiatab meid mitte kinni hoidma minevikust, et võiksime olla vabad selle tuleviku jaoks. «Su silmad vaadaku otse ja su pilk olgu suunatud ettepoole! Pane tähele oma jala suunda, siis on kõik su teed kindlad!» (Õp 4:25–26) Aamen.

 

 

 

 
Lea Kärson,
Rõngu koguduse õpetaja