Arm ja tõde on tulnud Tema kaudu

Alguses oli Sõna ja Sõna oli Jumala juures ja Sõna oli Jumal. Seesama oli alguses Jumala juures. Kõik on tekkinud Tema läbi ja ilma Temata ei ole tekkinud midagi. Mis on tekkinud Tema kaudu, oli elu, ja elu oli inimeste valgus. Ja valgus paistab pimeduses, ja pimedus ei ole seda taibanud. Oli Jumala läkitatud mees, nimega Johannes, see pidi tunnistust andma, tunnistama valgusest, et kõik hakkaksid tema kaudu uskuma. Tema ise ei olnud valgus, vaid ta pidi tunnistama valgusest. Tõeline valgus, mis valgustab iga inimest, oli just maailma tulemas. Ta oli maailmas, ja maailm on tekkinud Tema läbi, ja ometi maailm ei tundnud Teda ära. Ta tuli omade keskele, ent omad ei võtnud Teda vastu. Aga kõigile, kes Tema vastu võtsid, andis Ta meelevalla saada Jumala lasteks, kõigile, kes usuvad Tema nimesse, kes ei ole sündinud verest, ei liha tahtest, ei mehe tahtest, vaid Jumalast. Ja Sõna sai lihaks ja elas meie keskel, ja me nägime Tema kirkust nagu Isast ainusündinu kirkust, täis armu ja tõde. Jh 1:1–14*

See on nii rikkalik tekst, et iga salmi üle võiks pidada mitu jutlust. Kuid meil tuleb leppida sellega, et saame tegeleda vaid killuga korraga. See on ka kirikuaasta mõte: käsitleda Jeesuse elu sündmusi ükshaaval, samas alati tervikut meeles pidades.

Iga evangelist alustab lugu Jeesusest erinevalt. Matteusele on oluline, et Jeesus on suure kuninga Taaveti järeltulija. Nõnda esitab ta kõigepealt Aabrahami poja, Taaveti poja sugupuu (Mt 1:1–17). Markus alustab vahetust eelkäijast Ristijast Johannesest (Mk 1:1–12). Luuka evangeelium pakub detailset Jeesuse emalt pärinevat teavet Jeesuse sünniga seotust (Lk 1:5–2:19).

Neljas evangeelium läheb ajas palju kaugemale. Evangelist Johannese insiigniaks kunstis on kotkas just selle alguslõigu tõttu, mis on kui kotkavaade maistele sündmustele. Ta algab kõige algusest ning ütleb, et juba loomise juures on tegev olnud Logos.

Ükski tõlgetest ei suuda piisava täpsusega edasi anda kõike, mida algkeeles kasutatu endas peidab – nii ei hõlma ka eesti „sõna“ kõike seda, mis kreeka sõna logos.

Kr logos’el pole etümoloogiliselt peaasi kõnelemine, pigem tähistas see mõiste „asjade korraldust“ või „mingit korda luues kokku kogumist“, saades alles hiljem „mõistuspärase sisu“, „ratsionaalse printsiibi“ tähenduse, nagu see kajastub sõnas „loogika“.

Kui evangelist väidab, et „alguses oli Logos“, siis käib see kosmose alguse kohta. Kui juba rääkida sõnade eri tähenduskihtidest, siis mainin – „kosmos“ ja „kosmeetika“ on vennad. Mitte poolvennad, vaid lihased vennad. Naine „teeb ennast korda“: kammib juuksed soengusse jne – kr kosmeō on ’korrastama, ehtima’ (vt 1Pt 3:5; Tt 2:10).

Piibli loomisloos öeldakse: „Alguses, kui Jumal taeva ja maa lõi, oli maa tühi ja paljas (hbr tohū wabohū) ja pimedus oli sügavuse peal“ (1Ms 1:2). Esmalt valitseb segadus, kaos (kr chaos ’tühi ruum’), pimedus, millesse luuakse kord: kr kosmos on „korrastatu, maailmakord“.

Kui vaadata kristlike dogmade kujunemise lugu, võib näha, milline roll on olnud keelel – mõnedki asjad on muutunud ühest keelest teise tõlkimisega. Heebrea tekstis on, et Jumal bara, „lõi“, ent kreeka keeles ei ole sellele toimingule adekvaatset vastet, mistõttu LXX tõlgib epoiesen, „tegi“. Heebrea väljendi tohu-va-bohu, mis tähistab kaootilist seisundit, tõlgib LXX täpsustavalt aoratos kai akataskeusatos, ’nähtamatu ja korrastamata’, nagu seda ka esialgne ladina tõlge edastas: invisibilis et incomposita, mille Hieronymos parandas inanis et vacua. Nii see on ka praegu Vulgatas ega võimalda kujutluse tekkimist mingist ürgainest – seega creatio ex nihilo.

Loomine ei ole (üksnes) minevikusündmus, vaid kestab. Jätkuv on ka Kristuse kui Logose töö, kes sai „lihaks“ (ld incarnatus), s.t surelikuks inimolendiks – ja tema ristisurm on loomisloo osa.

Poola filosoof Leszek Kołakowski arutleb: paljudes arhailistes kosmoloogiates tekib universum algjumalusest, kes rebitakse tükkideks, jumal-märtrist, kes loomeaktis iseennast ohverdab. Kosmosest saab cruor Dei – „Jumala veri“, tema enda põhjustatud lõputu kannatus.

See tundub täiesti ühtesobimatu Ainujumala usuga. Kuid kas ei kõla selle kaja kristlikus kujutelmas jumalikust Logosest, kes vabatahtliku ohverdusega loob maailma ümber ja taastab algse süütuse? Kas risti ja lunastuse teoloogia pigem ei kinnita seda sügaval juurduvat veenet, et Looja on ka kannatav Jumal, nagu Kristus, kes „loobus iseenese olust“ (Fl 2:7), sai inimeseks ja läks surma?

Arm ja tõde on tulnud tema kaudu (Jh 1:17). Maailm ei tundnud ära valgust, omad ei võtnud vastu Jumala Poega. Ometi – mõned võtsid, ja nemad said Jumala lasteks.

Andku Jumal meile silmad, mis näevad Kristuse kirkust nagu Isast ainusündinu kirkust, täis armu ja tõde! Tema on meie lootus. Aamen.

 

 

 

 

Toomas Paul,

emeriitõpetaja