Armastus annab andeks

Mt 18:15–22

Andke andeks! – vahel kõlab see vabandusena, vahel tõelise ja olulise palvena, kui inimene kahetseb oma eksimust. See aga, millal ja millisena me seda sõnade paari mõistame, sõltub väga palju meie enese hoiakust ligimese suhtes. Jeesus suunab meid mõtlema sellele, et mitte kunagi ei saa küllalt andeksandmisest. Küllap seepärast, et eksimine on inimlik, kuid samas meelde tuletades, et andeksandmine on jumalik.

Mikk Leedjärv. Erakogu

Jeesus seob väga otsustavalt oma sõnades meie tegutsemise maa peal tagajärgedega, mida need endaga taevasse jõudes kaasa toovad. Ehk kui me seome eneste külge raskeid koormaid siin maa peal, siis tirime neid endaga kaasa, või ehk pigem need hoiavad meid kinni siin, laskmata pääseda maisusest igavikku.

Hinge õndsus aga johtub väga suurel määral just sellest, kui palju siin maailmas elades me inimestena õpime tundma Jumala armastavat tahet meie suhtes. Loomulikult inimlikust vaatenurgast vaadates soovime, et võimalikult suur oleks nende hulk, kes taevasest andestusest osa saavad. Tõde selle hulga osas aga selgub ikkagi alles siis, kui Jeesus taas tuleb. Kuid eks neid koorma kandjaid, kes sellest loobuda pole osanud ja siis imestunult pääsenute minemist vaatavad, saab olema suurel hulgal.

Sallimine, mis on tänapäeva suur moeröögatus, kõneleb meile aga just sellest, mille eest Jeesus meid hoiatab. See on vastupidine sellele, millest Jeesus kõneleb, kui räägib vajadusest ligimese pattu märgates juhtida tema tähelepanu puudusele, mis lõhub suhet Jumalaga. Patustanud ligimest tuleb juhatada ja toetada patu ära tundmisele, et oleks võimalik andestust paluda, mitte ei tohi lähtuvalt enda soovist andeks mitte anda tema pattu õigustama asuda või jääda selle suhtes ükskõikseks.

Patutunnetus on siiski eelkõige seotud inimese võimega tundma õppida Jumala armastavat tahet enese suhtes, mitte aga inimlikest huvidest ja soovidest lähtuva arutluse tulemusena sündinud kompromiss. Pattu saab inimene mõista üksnes siis, kui ta püüdleb usus Jumala parema tundmise poole, Jumala armastuse tundmaõppimise suunas ja käib meeleparanduse teed. Vahel on tarvis selleks meie kõrvale ligimest, kes aitab mõista meie teo, sõna või ka mõtte tahke, mis takistavad meeleparanduses edasi püüdlemist.

Jumalaga koos on aga kõik võimalik! Ehk kui me tunnistame venna ja Jumala ees oma pattu, kahetseme ja palume andestust, siis võime kogeda tõelist andekssaamist. Sest nii nagu Jeesus kinnitab, kus kaks või kolm tema nimel koos on, on tema ise nende keskel. Ja selles osaduses saab toimuda ka kasvamine Jumala tundmises läbi andekssaamise. Patu sallimise läbi aga tervenemist ei toimu, vaid toimub patu ilustamine ja heakskiitmine.

Vahel näibki, et kellelegi tuleb üht ja samataolist pattu ikka ja taas andeks anda. Sest muutust parema poole ei toimu. Ja siis tahaks me inimestena kangesti ollagi ikka kohtumõistjad, sest no kuidas on võimalik, et mõistus meie ligimesel kuidagi pähe ei tule! Kuid meie ülesanne ei ole olla kohtumõistjad, vaid me peame just siis olema ligimesed, kes kutsuvad eksinu, et temaga nelja silma all vestelda, vajadusel noomida, et aidata tal mõista tema patu olemust. Või vajadusel võtta appi ka kogudus, ja mitte hukkamõistmiseks, vaid ikka andeksandmise olemuse tõeliseks mõistmiseks. Sest koguduski on Jumala tööriist.

Lõpuks aga tunnetamegi inimestena kõike vägagi poolikult ja mõistame väga ahtalt, kui oleme end distantseerinud Jumalast. Mingis mõttes võib see isegi mugav ja meeldiv näida, kui keskendudagi vaid maise elu heaolu taganõutamisele. Mõeldes aga kaugemale, pöörates pilku Jumala armu läbi avatud võimalusele saada osa igavesest õndsusest, muutub ka meie tunnetus.

Andeksandmist ei saa kunagi olla liiga palju, pigem on andekspalumist liiga vähe. Aga eks iseka ja egotsentrilise inimese puhul on see ka täiesti normaalne, et andeksandmise kõrval unustatakse sootuks andekspalumine. Ja küllap just siis on oma möödapanekute õigustamiseks tarvilik must valgeks rääkida ja jätta ligimese patule osutamata, sest muidu võib ju tema ka meie peale näpuga näidata.

Kui kipub aga raugema jõud, et andeks anda, siis ei jäägi üle muud, kui ise alanduda Jumala palge ette ja paluda, et tema meile andeks annaks, sest oleme temast nõnda kaugele ekselnud. Tema on meie ligidal, aga meie ei märka, ei suuda mõista ega taha tähele panna.

Kõige üle on Jumala arm ja halastus, tema heldus ja armastuse headus. Ja kui vaid püüelda nende mõistma õppimise teel edasi, siis selgineb inimesele arusaamine patu olemusest. Jumala armu valges ongi patt kahvatu ja kaduv, heldus ja armastus aga püsivad ja kõigest läbi kandvad. Ka maisest elust ja surmast sinna, kus ei ole enam vaeva ega muret, ei ole enam pattu ka.

Andke andeks!

Mikk Leedjärv

Viimsi koguduse õpetaja