Avatud silmi ja sooja südant!

Oli üks rikas inimene ja tal oli kombeks rõivastuda purpurisse ja peenlinasesse, pidutsedes päevast päeva rõõmsasti. Aga üks vaene, Laatsarus nimi, oli maas tema värava ees, täis paiseid, ja püüdis oma kõhtu täita leivaraasukestega, mis rikka laualt kukkusid. Kuid koeradki tulid ja lakkusid tema paiseid. Siis sündis, et vaene suri, ja inglid kandsid ta Aabrahami sülle. Aga ka rikas suri ja maeti maha. Ja põrgus piineldes tõstis ta oma silmad üles ja nägi Aabrahami kaugelt ja Laatsarust tema süles. Ja ta hüüdis: «Isa Aabraham, halasta minu peale ja saada Laatsarus, et ta kastaks oma sõrmeotsa vette ja jahutaks mu keelt, sest ma tunnen suurt valu selles leegis!» 
Lk 16:19–24

30. novembril 2002 toimus Saaremaal suur pidupäev. Sõmera hooldekodu endise spordisaali ruumid olid värskelt remonditud ja pühitseti kirikuks. Kirsti-Maija Paananen, kes teinud väga palju puuetega inimeste elujärje parandamiseks, oli ehituse eestvedajaks ning ütles kiriku pühitsemisel: «Piiblis räägitakse meile kahest Laatsarusest. Üks, kelle Jeesus äratas surnuist üles, ja teine, kes lebas viletsas olukorras rikka mehe väravas. See vana mahajäetud spordisaal on tõusnud uuele elule ja saanud kirikuks ning see kirik on mõeldud teenimiseks neile paljudele, kes on haiged või vajavad teiste tuge. Saagu selle kiriku nimeks Sõmera Laatsaruse kirik!»
Tänases evangeeliumiloos puutume kokku tolle vaese Laatsarusega, kes rikka mehe väravas viletsas olukorras lamas. Ja huvitaval kombel kumab siit läbi ka tolle teise Laatsaruse lugu, sest rikas mees palub põrgupiinades, et Laat­sarus võiks surnuist üles tõusta ja minna tema vendi hoiatama. See Jeesuse räägitud tähendamissõna on ääretult sügav ja kannab endas kuulajate jaoks ilmselt mitut eesmärki.
Esmalt, et maise surmaga ei ole inimese eksistents lõppenud. Paar peatükki edasi võime lugeda, et Jeesuse juurde astusid mõned saduserid, kes ütlesid, et surnuist ülestõusmist ei ole olemas (Lk 20:27). Küllap oli Jeesuse kõne osalt nende kõrvadele – arvates, et sinu maise eluga kõik piirdub, võid pärast surma suure üllatuse osaliseks saada, kui selgub, et kõik polegi lõppenud. Igaviku mõõde annab inimelule palju suurema tähenduse, kuid seab samas ka suurema vastutuse.
Jeesuse tähendamissõnal on sügav sotsiaal­ne sisu ja huvitav on see, et vaatamata vahepeal möödunud sajanditele on see teema ikka aktuaalne. Ühed peavad pidu ja elavad iga päev luksuslikult ning teised vaevlevad puuduses ja viletsuses. Mõne aasta eest tuli käibele mõiste esimene Eesti ja teine Eesti, mis seda olukorda hästi iseloomustab. Hiljuti ärritas paljusid sõnum sellest, kuidas üks proua saab riigieelarvest peale ettenähtud summade raha kallite tualettide soetamiseks, kuid samas on paljud lapsed puuduses ning neid, kes endale prügikastist toidupoolist otsivad, võime vist igas linnas leida. Ei ole midagi uut siin päikese all.
Tänane kirjakoht võib liiga lihtsustatult anda eksliku sõnumi, kui arvame, et kõik rikkad on halvad ja kõik viletsad head. Võib mõelda, et kõik vaesed oma vaesuse pärast pärivad kord igavese elu taevas ning kõik rikkad peaksid minema oma maise rikkuse pärast igavesse hukatusse. Juba Aabraham, kelle sülle Laatsarus jõudis, oli oma aja jõukas mees ja läbi aegade on olnud neid maise vara poolest rikkaid, kes tuntud ka oma südameheaduse ja helduse poolest.
Pigem on siin tegemist suhtumisega kaasinimesse, teise vajaduste ja soovide märkamise ja nendega arvestamisega. Ja see kehtib nii materiaalselt jõukamate kui ka vaesemate kohta. Kõike ei saa mõõta rahas. Naeratus, käesirutus, lahke sõna, lohutus, väike heategu – seda on võimalik jagada meil kõigil sõltumata rahakoti paksusest. Apostel Jaakobus kirjutab: «Kes oskab teha head, aga ei tee, sellele on see patt» (Jk 4:17). Tundub, et just siin eksiski pillavalt elav rikas mees.
Meie kiriku vanas pihipalves kahetseme pattu, mida oleme teinud mõtte, sõna ja teoga. Uuemas sõnastuses ütleme «mõtte, sõna, teo ja tegemata jätmisega». Tänane evangeeliumisõna toob just selle tegemata jätmise esile. Ja see paneb vast igaühe järele mõtlema.
Aga vaatame ka tänase sõnumi helgemat poolt. Inglid kandsid vaese Laatsaruse Aabrahami sülle. On see vaid jutustus või reaalsus? Kümmekonna aasta eest olin ühel õhtul kutsutud surijale armulauda jagama. Kui olin armulauapalvuse lõpetanud, ütles armas usklik memm rahulikult: «Ära minu pärast muretse, ma juba näen ingleid enese juures, aga palveta mu laste pärast …» Jätsime südamlikult hüvasti ning hommikul sain sõnumi, et armas pereema oli öösel siit ilmast lahkunud. Kas inglid kandsid ta Aabrahami sülle? Mulle küll igatahes tundus nõnda.
Olgu meil siis avatud silmi märkamaks ja sooja südant tegutsemaks, kus see on meie võimuses, ning läkitagu Issand ka meile oma inglid järele, kui meie maine teekond siin õhtusse jõuab. Aamen.

 

 

 

 
 

Rene Reinsoo,
Kihelkonna koguduse õpetaja