EELK ja Eesti Vabariik

Eesti Vabariik on saamas nüüd juba 85aastaseks, inimesed nii vanaks alati ei elagi. Kas võiksime loota talle pikka iga või kavatseb ta varsti minna hingusele? Üsna noorena ta arreteeriti, taas vabanes ta alles vanas eas. Okupatsiooniaastad on rikkunud ta tervist – siiski mitte surmavalt. Oma hingelt on ta endiselt noor, käitub murdeealisena. Rohkem tahab ta olla «igavesti noor» kui täiskasvanu.
Kuid ka muu maailm on nooruslikult püsimatu. Elatakse läbi otsekui teist noorust, üritades enne vanaduse tulekut elust veel viimast välja pigistada. Nagu kirjutab Märt Väljataga: «Meie aeg ei ole üksnes kiire, vaid ka kiirenev. Ega ilmaasjata rõhuta meie riigiisad kord kvartalis, et paigalpüsimiseks tuleb meil järjest kiiremini joosta.» Nagu lapsed, kes ei saa oma mängudega pidama – ütleks vist Uku Masing.
Selle tagajärjeks on Väljataga järgi, et «meie tulevikuootused ei põhine enam minevikukogemustel, vaid unistustel. Kiirenevas ajas klammerduvad inimesed vaimsete kaisukarude külge. Üks neist illusioonidest on lootus kiireneva ajaga kaasas käia, kohaneda või sellest isegi ette jõuda. Kiirenevas ajas me jääme aga kõik ajast maha, selle vastu ei aita ka ümberõppimine» (Postimees, 08.02.2003).
Pole siis imestada, et kasvav hulk tempoühiskonna asukaid ei tunne end sugugi noore kuke või vaba linnuna taeva all, vaid hoopis otsekui väsinud vangina loomaaia puuris. Ja sellel võivad olla rasked tagajärjed, sest nagu ütleb Mait Raun: «Nii nagu puuriloomadel kahaneb sigivus, kujunevad homoseksuaalsed suhted ja depressioon, nii ka linnainimestel» (Sirp, 24.05.2002). Me väsime ja tüdime.
Mis saab nõnda Eestimaast? Kas sureme välja? Seda on küsinud juba paljud. Enne kui vastata, tuleks aga endal tempo maha võtta. Oleme näinud ühe riigi hukku, mis paistis vankumatu ja igavene. Tema hümnis kõlas: «Nüüd jäädavalt õitsegu lõpule viidud Nõukogu Liit, tema ühtsus ja võim…» Teame, kuidas ta lõpule viidi.
Selle kohta kirjutab Mauno Koivisto: «Tuleb paikapidavaks tunnistada, et alati on olemas jõud ja vastujõud. Minu arvates on dialektika olemus palju tugevam, kui selle prohvetid oskasid arvata. Viimati tunnistas seda Nõukogude Liidu kokkuvarisemine. Polnud mõeldavgi, et Nõukogude Liidus oleks võinud tekkida mingi välispidine opositsioon, kes võinuks esitada väljakutse. Opositsioon arenes kommunistliku partei sees… Alati on tees, antitees ja süntees, ning seejärel sünnib võitjate poolel uus opositsioon. Nii kestab see igavesti, aegade lõpuni» (Vene idee, lk 38).
Mäletame, kuidas toimus Eesti taasiseseisvumine: lubati süüa kartulikoori, täita maa lastega, pooldati kirikut ja parempoolsust. Praegu «lömitatakse lääne ees» (nagu kurtsid juba kommunistid), kraabitakse raha kokku, ülistatakse vasakpoolsust, sõimatakse aga kirikut. Mida tuleks teha kirikul? Eks ikka endale kindlaks jääda keset muutuvat maailma, kus toimuvad endiselt tõusud ja mõõnad ning ka edaspidi saavad esimesed viimasteks ja viimased esimesteks!
Võime seepärast tagasi pöörduda Märt Väljataga sõnade juurde ning «intellektuaali ühe võimaliku voorusena või koguni ülesandena määratleda inertsust… Olla kiirenevas ajas metoodiliselt ja järjekindlalt ajast ja arust on paljulubav strateegia selleks, et saada ülimalt ajakohaseks. Me võime lasta ajavaimul endale ringiga sisse teha, sest nõnda me osutume ajaga kaasas käijate silmis taas eesrindlasteks». Siis, kui pendel taas vastandäärmuse poole pöördub!
Eks luterlikud kirikuõpetajadki ole intellektuaalid – vähemalt oma linnas või külas. Luterlik kirik üldse kannab rõhutatult vaimseid väärtusi. Kui tahame olla maa soolaks, tuleb heita kõrvale lelud ning vaadata sinna, kuhu näeb ainult vaimulik silm – Jumalale. Jah, nii see on, meie elu mõtte ei määra mitte materiaalne, vaid vaimne: igasugune mõte (ka esemete kasutamise mõte!) on alati vaimne.
Saa terveks, Eesti maa ja Eesti kirik, materialismihaigusest, mis tõesti otsekui tont käib ringi mööda Euroopat ja kogu maailma. Mitte ainult kommunistlik süsteem ei olnud «materialiseerunud», vaid ka läänemaailm. See on põhjus, miks pärisime läände naastes ühtlasi tema vaimse tühiku. Ehk siiski pääseme sellest koos Euroopaga (ja USAga), kuhu me kuulume? Aidaku meid Jumal.
Arne Hiob, assessor