EELK uus põhikiri

Põhikiri on lühem või pikem dokument, milles on kirjas organisatsiooni olemus, eesmärk, liikmete õigused ja kohustused, toimimise kord, õigusvõime, suhe riigiga ja teiste organisatsioonidega ja küllap veel mõndagi.
EELK on pidanud olude sunnil oma põhikirja uuesti sõnastama nii möödunud sajandi 20ndatel ja 30ndatel kui ka 40ndatel aastatel. Kirik oli sunnitud arvestama riigivõimu ettekirjutustega. Praegu kehtiva EELK põhikirja võttis Kirikukogu vastu juunis 1991 ja seda on muudetud ja täiendatud üheksal korral. 1990ndate aastate alguses taheti kirikut ja tervet ühiskonda näha sellisena, nagu ta oli enne okupatsiooni ja küllap ka sellisena, nagu ta on Skandinaavias ja Saksamaal.
Nii kiriku kui omavalitsusorganite põhikirjalised probleemid ei tulene aga mitte ainult organite paljususest, vaid tihti kontseptuaalsest ebaselgusest ja juhtimisest. Põhikirja pidev muutmine tunnistab, et küllap olid ootused liiga suured. 2001. a põhikirjareform nägi siiski ette juba hulga uusi võimalusi parandada ja arendada tegevust.
2002. a jõustunud uue kirikute ja koguduste seaduse kohaselt tuleb kõikidel kirikutel oma põhikiri seadusega kooskõlla viia. Uut põhikirja ette valmistanud töörühma liikmed Veiko Vihuri ja Illimar Toomet, Konsistooriumi esindajana peasekretär Tiit Pädam, juristid Priit Kama ja Urmas Arumäe esitasid septembri alguses põhikirja eelnõu kirikuvalitsusele. Põhikirja eelnõu on saadetud kooskõlastamiseks piiskoplikule nõukogule, juriidilisele komisjonile ja Õpetajate Konverentsi õpetuskomisjonile, et Kirikukogu saaks alustada eelnõu I lugemist juba 25. novembril. Uue põhikirja alusel tuleb kirik hiljemalt 1. juuliks 2004 kanda mittetulundusühingute ja sihtasutuste registri juurde loodavasse uude usuliste ühenduste registrisse.
Uus põhikiri ei ole ainult ümber kirjutatud vana, tegemist on terve rea küllaltki põhimõtteliste muudatustega. Tahan tunnustada seda tööd, mis tehtud. Taotlus oli koostada lühike ja kergesti loetav põhikiri, mida ei ole vaja taas igal aastal muuta. Põhikiri peab rõhutama eelkõige organisatsiooni ülesehitust kirikuna, mitte koguduste liiduna. Õigupoolest saab uuest põhikirjast lõpliku selguse alles siis, kui valmib selle juurde kuuluv rakendusotsus ja kirikuseaduste muudatused. Nüüd on aeg põhikirja eelnõu aktiivseks aruteluks nii kiriku kesktasandil kui kogudustes, et viia oma ettepanekud Kirikukogule.
Eelnõu koostajad on toonud välja kaks põhimõttelist seiskohta: õigussüsteemi kahetasandilisus, suunatus kolmandatele isikutele; normide funktsionaalne rühmitamine, korduste vältimine.
Positiivseks pean seda, et põhikirja tegemine kui protsess annab võimaluse meie sisemise jõuvaru ja ametkondlikud struktuurid uuesti läbi vaadata. Kiriku olemus on semper reformanda – alati uueneda, leida oma koht antud ajahetkel, selleks et võimalikult hästi täita Kristuse misjonikäsku. Vormi ja sisu omavahelises suhestuses on võimalus nii tülitseda ja juuksekarva lõhki ajada kui ka võimalus tunnetada oma missiooni väga avaralt võetuna. Põhikiri ei tee organisatsiooni, aga see võib heal juhul paljudes asjades olla abiks täita ülesannet arukalt ja ressursse arvestavalt.
Nii asjalikult peame ka meie oma põhikirja üle arutama. Kas ei ole juhtimine liiga keeruline ja koguduse liikmele võõras? Kas ei ole meil liiga palju enda loodud struktuure, mida isegi enam ei suuda hallata? Kohati on, mulle tundub, põhikirja eelnõus mindud liigselt peensusteni. Nüüd on võimalus võtta aeg maha ja mõelda järgi.
Riiklik seadusandlus jätab meile suhteliselt vabad käed oma elu korralduseks. Kas ikka on näiteks vaja keerulist reeglistikku koguduse täiskogu, nõukogu ja juhatuse olemasolu, liikmelisuse ja hääleõiguse piirangute reguleerimiseks? Milline võiks olla toimiv suhe üldkiriku küllaltki keerulise «hierarhiaga»? Nüüd on hea võimalus asjad korralikult läbi kaaluda.
Tiit Salumäe, assessor