Eesti Kirikute Nõukogu asutamisest 

Eesti Kirikute Nõukogu asutati 16. veebruaril 1989. Sellesse aastasse mahub palju märgilisi sündmusi, mis viisid Eesti Vabariigi taastamiseni (Pika Hermanni torni heisati Eesti lipp, asutati Eesti Kodanike Komitee, Hirvepargi miiting, Balti kett). 

Asutamisotsusele kirjutasid alla peapiiskop Kuno Pajula (luteri kirik), metropoliit Aleksius (õigeusu kirik), vanempresbüter Ülo Meriloo (baptistikirik), superintendent Olav Pärnamets (metodisti kirik), vanempresbüter Aarne Kiisk (adventkirik), vaatlejana preester Rein Õunapuu (katoliku kirik). 

1999. a salvestises tõstab peapiiskop Kuno Pajula (1924–2012) esile EKNi asutamise tähenduse niihästi omaaegses poliitilises kui ka kiriklikus ja ajaloolises kontekstis. 

Kuno Paljula (Eesti Kirikute Nõukogu president 1989–1993):

Meie väikese kiriku eesõiguseks on olnud kuulumine rahvusvaheliste organisatsioonide asutajaliikmete hulka: juba Luterliku Maailmaliidu (Rootsis 1947) ja Kirikute Maailmanõukogu esimesel assambleel (Amsterdamis 1948) esindas (meid) Eesti luterlikku kirikut E.E.L.K. piiskop Johan Kõpp ja Jaan Kiivit sen oli Euroopa Kirikute Konverentsi (asutatud 1959) algataja. 

Kristlike kirikute koostööst rääkis Rootsi peapiiskop Nathan Söderblom juba 1920. aastatel, juhtides oikumeenilist liikumist „Elu ja töö“. Tema ideed, mõtted ja eesmärgid levisid Skandinaavia maades ja mujalgi, kaotamata oma aktuaalsust. 

Nõukogude Liidus asutati kirikute nõukogu kõige esimesena Eestis, paljudes riikides olid juba ammugi oikumeenilised nõukogud. Alguse sai see ühinemisliikumine pärast Teist maailmasõda, kus kirikutel oli suur ülesanne lepitada sõdivad pooled omavahel, korrastada sõjas hävitatud suhted ja sidemed. 

Eesti Kirikute Nõukogu asutamisel (16. veebruaril 1989) olid eeskujuks oikumeenilised nõukogud (näiteks Rootsis, Soomes, Ungaris, Saksamaal), kus erinevate kirikute/konfessioonide esindajad pidasid korraliselt istungeid ja kus üksteise peale vaadati kui vendadele. Erinevate konfessioonide esindajad, kes on tegelnud – ja tegelevad jätkuvalt – kirikute lähenemisega, oikumeeniliste ja õpetuslike küsimustega, on olnud selle poolt, et kirikud peavad ühendama oma jõud selleks, et kiriku mõju ühiskonnas oleks tugevam. 

1989. aasta alguses, kui rahvas oli kui unest ärganud, kui inimesed ühinesid erinevatesse liikumistesse, oli loomulik, et ka kirikud peavad kokku hoidma ühise eesmärgi, Eesti Vabariigi taastamise nimel. Inimesed, kellega arutada, olid olemas ja me saimegi mitmel korral Kuremäe kloostris kokku, enne kui EKN sai ametlikult asutatud.

Mõte, et kirikud peavad omavahel läbi käima, et me peame oma jõud ühendama – see mõte oli minu jaoks endastmõistetav. Olin ikka imestanud, et miks me omas kodus baptistide ja metodistidega, katoliku ja õigeusu kiriku esindajatega kokku ei saa. Kui õigeusu kirik korraldas Moskvas mingi konverentsi, siis seal me olime koos ühise laua taga, aga mitte siin, Eestimaal. Küsisin endalt: „Miks me siin ei suhtle? Miks ei ole meil mingit vastavat organisatsiooni? Miks me ei ühenda oma häält, kui millegi suhtes on vaja seisukohta võtta?“ – Need miksid kadusid, kui asutati kirikute nõukogu.

Olin olnud juba mitu aastat Kirikute Maailmanõukogu keskkomitee liige (1983–1992); õigeusu kiriku piiskop Aleksius oli tegev paljudes rahvusvahelistes kiriklikes organisatsioonides (näiteks Euroopa Kirikute Konverents), ja nii oli täiesti loomulik, et meie kaks olime seda meelt, et Eestiski peaks olema kirikute nõukogu. Pidasime oluliseks, et vähemalt kirikujuhtide tasemel oleksid kristlased omavahel sõbrad.

Õigeusu kirik oli tollases Nõukogude Liidus suur juhtiv kirik, millega ka ülemaailmselt arvestati: õigeusu kirik oli esindatud enamikus kiriklikes organisatsioonides, esineti rahvusvahelistel konverentsidel, avaldati oma arvamusi ja seisukohti ülemaailmsetel kokkusaamistel. Taasiseseisvunud Eesti Vabariigis oli õigeusu kirik aga vähemuskirik ja seda õigeusu kirik ka tunnistas, kinnitades, et luteri kirikuga saab koostööd teha. Seda probleemi siis ei olnud, millega praegu silmitsi seisame: meil on ju kaks erineva alluvusega õigeusu kirikut. 

EKN asutati Rootsi ja teiste riikide eeskujul. Tegemist oli Eesti kirikute esindajate omavahelise kokkuleppega, ühtegi valitsuse esindajat kohal ei olnud. Aleksius oli niivõrd tugev isiksus, et tema eestvõtmisel sai kõik tehtud vastavalt asutamisprotokollile. Vastasutatud kiriklikku ühendust ei saanud me nimetada Oikumeeniliseks Nõukoguks, kuna katoliku kirik ei oleks seda aktsepteerinud, ja nii me nimetasime asutatava nõukogu Eesti Kirikute Nõukoguks. 

Kirikute nõukogude ülesanne on arutada näiteks teoloogilisi küsimusi, aga tollel ajal (EV taastamise ajal) olid meil ühisteks muredeks kirikute omandiga seotud probleemid, ateism, kirikuvaenulikkus, tõrjutus. Need teemad, nendele lahenduste otsimine olid ühised nii luteri kui õigeusu kirikul, nii baptistidel kui metodistidel. Meil oli vaja ühiseid seisukohti ja leida võimalusi ka nende avaldamiseks/esitamiseks ja ka valitsusel oli mugavam/lihtsam läbi rääkida kirikute nõukoguga kui üksikute kirikutega eraldi. Seda eriti hiljem, kui päevakorda tulid rahaliste toetuste eraldamised. 

Mina hindan kõige tähtsamaks seda, et erinevate konfessioonide esindajad olid koos kui vennad, et me jagasime ühtset kristlikku tunnetust. See oli põhiline. Muidugi lahendasime ka majanduslikke küsimusi, tegime avaldusi uususundi-liikumiste kohta jmt – omal ajal nii vajalikud, ent mitte kõige olulisemad mured ja probleemid. Tähtis oli ikkagi kristlaste ühtsus. 

Olime ka enne kirikute nõukogu asutamist korraldanud Kaarli koguduses oikumeenilisi palvenädalaid, aga meid omakorda ei kutsutud ühegi teise konfessiooni teenistusele. Kui me aga olime kõik koos kirikute nõukogus, kutsusid baptistid ja metodistid ja ka teised kirikud luterlasi oma kiriklikele sündmustele, meie omakorda neid. 

Käisime omavahel läbi juhtkonna tasemel. Teiselt poolt aga … Lihtliikme tasemel me leiame paremini kokkupuutepunke kui pelgalt õpetuslikul tasemel, sest eetilistes küsimustes ollakse üksmeelel, mitte aga dogmaatika osas. Kui küsimuse all on dogmaatika, jäigastuvad need seisukohad, mida esindavad suured kirikud – õigeusu kirik, katoliku kirik. 

Põhiküsimus on ikkagi selles, et meie saaksime kunagi nii kaugele, et võiksime armulauale minna nii ühes kui teises kirikus. Praegu oleme olukorras, kus katoliku ega õigeusu kirik ei võta luterlasi armulauale. Siiski – Soome õigeusu kiriku ärksamad vaimulikud pakuvad armulaua asemel pühitsetud leiba, osadust, leiva murdmist. Öeldakse, et see ei ole sakrament, aga ta on osaduse märk – tähendab, et me kuulume Kristuse kirikusse. Kristlastel on kogu aeg olnud igatsus selle järele, et kirik võiks esineda Jeesuse Kristuse kirikuna, et ta võiks olla Kristuse ihu, Kristuse perekond. See igatsus on just viimasel ajal eriti suurelt esile tõstetud.

Muidugi võime minna veel kaugemale ja öelda, et Kristus ei ole ainult luterlaste, katoliiklaste, õigeusklike jaoks – ta on sündinud, risti löödud ja üles tõusnud ka (kogu) maailma jaoks. Peame ka seda/sellele mõtlema. 

Edakai Simmermann