Eestpalvekoguduste idee on kasvatada kristlikku osadust

Tänavu osaleb neljandat aastat EELKs korraldatavas eestpalvekoguduste projektis 32 loosi tahtel paaridesse jagatud kogudust.

Kui enamik EELK kogudusi on rõõmsad sõpruskontaktide üle mõne väljaspool Eestit tegutseva kogudusega, siis neli aastat tagasi algatatud ettevõtmine seob sõprussuhtesse Eestis asuvaid kogudusi.

Algatus, mis õnnestus
Päris jalgratta leiutamiseks ettevõtmist nimetada ei saa, sest vabakoguduste kogemustest oli selline viis koguduseelu elavdamiseks varasemast teada, aga luterliku kiriku praktikas on tegemist siiski uue algatusega.
Algatusega, mille kohta kolmeaastase kogemuse põhjal saab kinnitada, et tegemist on õnnestunud projektiga. Kõik Eesti Kirikule oma kommentaari andnud projektis osalenud kinnitavad nagu ühest suust: me ei kahetse liitumist ning soovides ise tulevikuski kaasa lüüa soovitame seda soojalt teistelegi.

Algus Maarja-Magdaleenas
Koos kirikuõpetajast abikaasa Joona Toivaneniga esimest aastat Myanmaris misjonäriks olev Helene Toivanen tunnistab, et korjas mõtte üles veel Eestis viibides ühelt aastatetaguselt külaskäigult Maarja-Magdaleena kogudusse. Ta meenutab, et oli hall advendipühapäev või hoopis kirikuaasta lõpp, kui pärast jumalateenistust jäädi koos kohaliku õpetaja Aivo Prüki ning tema abikaasa Heidiga kohvilauda tundideks istuma ning mõtteid vahetati teemal, kuidas oleks võimalik koguduslikku elu elavdada. Küsimus, mis tuttav igale vaimulikule ning koguduse töötegijale. Mis meeldib koguduseliikmetele ja seob neid kirikliku mõtte külge, esitasid nad endale küsimuse.
Jagades häid näiteid oma kiriklikust praktikast tunnistati, et hästi on õnnestunud ühised väljasõidud ning alati meeldib inimestele koos palvetada. Arutades erinevaid võimalus jõuti ka vabakoguduste praktikast teada eestpalvekoguduste näitele. Miks meie ei võiks midagi taolist algatada? See mõte jäi tollest õhtust meeli erutama.
„Aivo ja Heidi Prükk olid isekeskis tegelikult mõelnud millegi sellise peale. Mõtlesime koos natuke asja edasi ja siis mõtlesin natuke veel ise ja nii sellest asja saigi,“ meenutab Helena hüva nõu teoks saamist.

Juba neljandat aastat
„Juba kolm aastat on osa EELK kogudusi olnud seotud eestpalvesideme kaudu. Kogudused, kes on avaldanud soovi eestpalvekoguduste algatuses osaleda, jagatakse loosi teel paaridesse, et aasta jooksul teineteise eest palvetada,“ selgitab Helene Toivanen ning täpsustab: „Eestpalvekoguduse idee on ennekõike palveosadus – et oleks keegi, kellega saaksime kogudusena jagada oma muresid, rõõme, õnnestumisi, unistusi ning teada, et on keegi, kes on palves meile toeks.“
Nii nagu iga projekti puhul kuulub asja juurde pärast ühe etapi lõppemist tegevusele tagasiside andmine-küsimine, et võimalikke vigu tulevikus vältida või vajadusel edaspidi ettevõtmise sisu kohandada, nii ka eestpalvekoguduse projekti juures. Helene Toivanen ei ole enda sõnul küll osalejatelt otsesõnu tagasisidet küsinud, küll on aga jätnud neile selle andmiseks võimaluse ning on laekunud kommentaarid hoolsalt kokku kogunud ja nendes toodud mõtted tuleviku varaks läbi töötanud.
„Olen saanud head tagasisidet. Tore on olnud kuulda, et paljudel juhtudel on selle algatuse viljaks olnud ka vastastikused koguduste või kooride väljasõidud ja muud toredad ettevõtmised,“ räägib ta.
„Seatud eesmärki, et võiksime leida sügavama osaduse koguduste vahel palve kaudu, on üsna keeruline õnnestunuks või ebaõnnestunuks hinnata,“ nendib Helene ja põhjendab: „Osadus koguduste vahel ei ole mõeldud kuidagi juhtkondade või vaimulike tasandil, vaid et ka koguduseliikmed tajuks, et oleme üks Kristuse ihu. ja kuskil kaugel teises Eesti otsas on kogudus X, kellest ma ehk ilmikliikmena polnud kuulnud, kuid nüüd, aasta jooksul nende muredest ja rõõmudest eestpalve kaudu osa saades ehk neil ka külas käies on nad justkui muutunud lähedasemaks. Väikesed hetked on need, mis meie südamesse jäävad, kuid neid näiteks mingi küsitlusankeediga kinni püüda on keeruline,“ tunnistab Helene.

Uuel aastal uued sõbrad
Kuigi mõte on selles, et loosi teel paaridesse sattunud kogudused on palveosadusega seotud ühe aasta ning järgneval aastal tervitatakse võimalust saada uus sõpruskogudus, on mõned kogudused tunnistanud, et raske on n-ö lahku minna. Helene vahendab, et üks kogudustepaar on olnud koos kõik neli aastat. „Ma ise näen seda ettevõtmist just võimalusena uusi tutvusi sõlmida,“ tõdeb ta seda näidet kommenteerides.
„Ma ei ole aru saanud, et kogudus kuidagi kurb oleks olnud, kui aasta läbi sai ning seeläbi ka meie sõprussuhted Saaremaa Püha kogudusega lõppesid,“ nimetab Viimsi koguduse õpetaja Mikk Leedjärv ja lisab, et see ei tähenda ju sugugi, et aastaga tekkinud isiklikud sõprussuhted peaks läbi saama. „Loomulikult arvestavad paljud meist, et kui suvel Saaremaale läheme, siis külastame ka sõpru Püha kogudusest. Need kontaktid ju jäävad,“ rõhutab ta ning näeb projekti rikastavat mõju kristlastevahelise läbikäimise tõhustamises.
Kuigi projekti formaat näeb ette kahe koguduse teineteisele lähedasemaks saamist, on osalejatele jäetud vabadus grupeeruda ka teistel alustel. Nii kirjeldab õp Mihkel Kukk: „Kogemused Tartu Maarjaga olid väikesele Järvakandi kogudusele väga meeldivad ja just ilmikliikmeid innustavad. Tartlaste esindus koos ansambliga osales Rapla kiriku aastapäeva jumalateenistusel ja ka pärastlõunasel lõikustänupüha jumalateenistusel Järvakandis. Et Rapla eestpalvekogudus oli möödunud aastal Nissi Maarja kogudus, siis pidasime neid jumalateenistusi üheskoos nelja – Rapla, Nissi, Järvakandi ja Tartu Maarja – kogudusega, mis oli kõigi osapoolte jaoks väga ülesehitav ja õnnistusrikas.“

Justkui Jumala sõrm
Kui üldjuhul sõlmitakse sõprusleping kahe koguduse vahel, arvestades mitmesugusid kokkusobituvaid näitajaid, siis antud projektis puudub selleks võimalus ning n-ö paari pannakse juhuslikud kogudused loosi meetodit kasutades.
„Me peaaegu ei teadnudki, kus asub Noarootsi. Oli väga põnev sõita kohapeale ja saada aimu, kus ja kes nad on. Ka Jõhvis polnud mitmed meie koguduseliikmed käinud,“ toob Puhja õp Tiit Kuusemaa näite, kuidas projektis osalemine on aidanud inimestel ka oma kodumaad tundma saada.
Sama momenti rõhutab mitu vaimulikku: on ääretult teretulnud saada tundma mõnd seni lähemalt tundmata Eestimaa nurka lisaks sealsele kogudusele. Fortuuna tahtel on paari saanud eri maakondade kogudused, Mandri-Eesti ja saarte kogudused, suuremad linnakogudused pisemate maapiirkondade kogudustega jne.

Oodatakse liitujaid
Valim on kõnekas, tunnustab osalejate nimekirja sisu ka Helene Toivanen ja lisab: „Ma ise loodan igal aastal, et uusi tulijaid oleks rohkem, kuid seltskond püsib stabiilne ja sama. Kas see nüüd vajakajäämine on, ma ei teagi, aga minu unistus ja palve on, et selline palvepaaride osadus oleks loomulik osa EELK igapäevaelust ja kogudustevahelisest suhtlusest.“
Teavitust teeb Helene Toivanen igal aastal isiklikult kõigile EELK vaimulikele vastava sisuga üleskutset saates. Tekstis selgitab ta ettevõtmise eesmärke ning praktilisi üksikasju. Ta on meelt, et palju liigub info suuliselt – positiivse kogemuse saanud vaimulikud ning koguduste töötegijad jagavad seda oma tutvus- ja sõpruskonnas.
„Eks see jää ikka reeglina koguduse vaimuliku teha – innustada ja istutada idee kogudusse,“ arvab õp Leedjärv, kes koos Viimsi kogudusega lööb projektis kaasa teist aastat.
„Usun, et see võiks senisest rohkemate kogudusteni jõuda ning kutsuks üles küll oma ametikaaslasi ilmutama selles osas aktiivsust,“ leiab Tiit Kuusemaa, kelle meelest aitab liikumine uskumatult efektiivselt siduda erinevaid EELK kogudusi ning aitab seeläbi kasvatada ühisesse kirikusse kuulumise tunnet. „Et EELK on suur kirik ja rikas oma inimeste ning osadusjõu poolest, just see sai palju selgemaks eestpalvekoguduseks olles,“ tunnistab ta.

Palve lähendab
Mis on kristlase elus kõige olulisem? Palve, võiks kõige lühemalt vastata. Kellegi eest palvetada ja kellegi eestpalvest kantult ise elada – see on privileeg ning kohustus.
Eestpalvekoguduste idee on kasvatada palveosadust. „Oleme üpris väike kirik ja nagu igas heas peres, on ka meie kogudustel eriarvamusi teatud küsimustes. Usun, et palve lähendab ja on tee suurema osaduse poole. Olen ise inimlikul tasandil kogenud, et kui palvetan kellegi eest, kellega miskipärast on olnud elus eriarvamusi ja -nägemusi, muudab Jumal palve kaudu minu südant ja suhtumist sellesse inimesse. Usun, et samamoodi oleks see ka koduste tasandil,“ tõmbab Helene paralleeli inimese ja koguduse vahel – mõlemad vajavad üksteisemõistmiseks palvejõudu.
Sarnaselt Helme koguduse õp Arvo Lastinguga, kes nimetab, et „igal pühapäeval võtame oma eestpalvekoguduse kirikupalvesse“, kinnitavad seda kõik vaimulikud, kellega Eesti Kirik selle artikli tarbeks kontakti võttis.
Liina Raudvassar

EELK eestpalvekogudused 2020. aastaks
1. Tartu Pauluse ja Saku kogudus
2. Põltsamaa ja Kambja kogudus
3. Paistu ja Järvakandi kogudus
4. Tallinna Peeteli ja Tartu Maarja kogudus
5. Põlva ja Helme kogudus
6. Viimsi ja Pilistvere kogudus
7. Maarja-Magdaleena ja Mustamäe kogudus
8. Jõhvi ja Rannu kogudus
9. Viljandi Jaani ja Puhja kogudus
10. Halliste ja Vändra kogudus
11. Rapla ja Nõo kogudus
12. Elva ja Püha kogudus
13. Hargla ja Kose kogudus
14. Rõngu ja Harju-Madise kogudus
15. Kuressaare ja Nissi kogudus
16. Lääne-Nigula ja Räpina kogudus