Ei ole võitu ilma kannatuse ja vaevata

Js 50:4–10

Jesaja ülesanne ei ole kerge ega tänuväärne. Pagenduses on Iisraeli rahvas Jumalast võõrdunud. Inimese südames on koha leidnud ebajumalad. Mure igapäevase leiva pärast on kõrvale tõrjunud vaimse elu. Segaabielud ja võõraste rahvaste kultuuride mõju on uuristanud Iisraeli rahva iseteadvust ja usku Jumalasse. Sellises olukorras saab prohvet Jesaja ülesande kuulutada Jumala armu rahvale, kes on tema vastu eksinud. Rahvas tuleb argisest lahti raputada, et ta vaataks kaugemale, vaataks Jumala poole.
Jesaja on Jumala õpilane. Olla õpilane on hoopis midagi muud kui olla õpetlane. Issand ise on andnud mulle kõnelemise anni. Vaimulik vilumus ei tulene meie tarkusest, vaid sellest, et teeme Jumala tahte kohaselt. Mitmed Vana Testamendi jumalamehed on kogenud, et Jumala tahte täitmine viib neid konflikti inimestega ja seepärast kannatatakse.
Iisraeli lapsed nurisesid Moosese ja Aaroni vastu: «Oleksime ometi surnud Egiptusemaal või siin kõrbes! Oleksime ometi surnud! Miks Issand viib meid sellele maale, kus me langeme mõõga läbi ja meie naised ja lapsed jäävad saagiks?» (4Ms 14:2–3) Sama saatus tabab prohveteid Eelijat ja Jeremijat.
Ka Jesajat koheldi karmilt. Jumala tahte kuulutamine oma rahvale oli raske. Jesaja tülikad kõned puudutasid ju ebameeldivalt rahvast. Temast taheti lahti saada. Martin Luther kirjutab: Kui sind Kristuse pärast hukka mõistetakse, ära neetakse, sõimatakse, laimatakse, vaevatakse, saab «vana Aadam» tapetud. Ta peab õppima kannatlikkust, leebust, kiitust ja tänu ning kannatuses rõõmsaks jääma. See tähendab olla Püha Vaimu läbi pühitsetud uueks eluks Kristuses. Seeläbi õpitakse Jumalat uskuma, teda usaldama, tema peale lootma ja teda armastama.
Samamoodi pahandasid Jeesuse kõned varisere ja kirjatundjaid. Jeesus osutas ju nende surnud usule. Paljude inimeste mõtted ja motiivid said avalikuks pärast seda, kui Jeruusalemma tänavatel lainetas rahvahulk. Nad tulid Õlimäelt alla, läbi Kidroni oru ja Kuldvärava. Nende südames oli ainus soov, et saaks Jeesust näha. Jeesust, kes sõitis kuningana pidulikult eeslisälu seljas Jeruusalemma, ümbritsetud palmioksi kandvatest saatjatest. Rahvas laulis: «Hoosanna! Õnnistatud olgu, kes tuleb Issanda nimel, Iisrae­li kuningas!» (Jh 12:13)
Kui juubeldamine on alanud, juubeldatakse meelsasti kaasa. Vaimustuse säde sütitab kergelt. Siis on kerge laulda «Hosianna» ja «Õnnistatud olgu see, kes tuleb Issanda nimel», sest kõik laulavad nii … Mida võinuks Jeesus selle eduga kõike teha! – Jumala riigi rajada. Vaimustatud rahvahulgaga võõra võimu Jeruusalemmast minema kihutada. Edu oli ju nii haaratav. Mida teeb Jeesus? Jeesuse tee viib templisse. Preestrid ootasid templi õuel rahva kogunemist, et alustada rongkäiku altari ümber ja kanda palmioksi rahu sümbolina palverändurite tervituseks. Et tervitada ja vastu hõisata: «Meie õnnistame teid Issanda kojast» (Ps 118:26).
Preestrid ei teadnud, et rahvahulk juubeldas ja laulis nende püha laulu Jeesusele.
Jeesus lähenes templile. Kas ta oli õnnelik ja rõõmujoovastuses? Küllap tundis ta vanade prohvetite mõtteid. Ta teadis oma Isa tahet. Jeesus teab selgesti, mida Jeruusalemma tulek endaga kaasa toob. Ta ei tule selleks, et lasta ennast kuningatroonile tõsta, ega ka selleks, et kasvõi hetkeks ennast tunda rahva lemmikuna, vaid «ta alandas iseennast, saades kuulekaks surmani, pealegi ristisurmani» (Fl 2:8), et täita oma Isa tahtmist.
Jeesuse pilk käis üle püha linna Jeruusalemma. Ta nutab püha linna pärast. «Kui ka sina sel päeval ära tunneksid, mis sinu rahuks on vaja! Ent nüüd on see sinu silmade eest peidus. Sest päevad tulevad sinu peale, mil su vaenlased teevad sinu ümber valli ja piiravad sind ja ahistavad sind igalt poolt ja lõhuvad su maani maha, ja su lapsed sinu sees, ega jäta kivi kivi peale, seepärast et sa ei ole ära tundnud oma soosinguaega.» (Lk 19:42–44)
Rahvas aga on rõõmus Jeruusalemma pärast.  Imelik ja salapärane on see vastuolu. Palmipuudepüha on omamoodi sümbol. See juhatab sisse Kristuse kannatusnädala ehk suure nädala, mis omakorda on eeltingimuseks ülestõusmispühade rõõmsale kuulutusele. Ei ole võitu ilma kannatuse ja vaevata. Ei saa vältida vaeva, saavutamaks suuremat.
Jeesus teab, et tema kannatused algavad ja et Jumal oma tõotused täidab. Jeesuse lootus on, et Jumala püha tahtmise õnnistus kestab põlvest põlve nendele, kes teda kardavad. Kas suudame seda mõista ka tänavusel palmipuudepühal? See, mis teostus kord Jeruusalemmas, lootuse laul rahva seas ja Jeesuse hinges on olnud ja jääb kristlikule kogudusele palmipuudepüha lootuseks.

 

 

 

 

Toivo Hollo,
Vastseliina koguduse õpetaja