Eks ole kuuldavõtmine enam kui ohver

Naaman, Süüria kuninga väepealik, oli oma isanda silmis suur mees ja kõrgesti austatud, sest tema läbi oli Issand andnud Süüriale võidu. See vapper mees oli aga pidalitõbine. Kord olid süürlased käinud röövretkel ja toonud Iisraelimaalt vangina kaasa väikese tüdruku, kes teenis Naamani naist. See tütarlaps ütles oma emandale: „Ah, kui mu isand ometi oleks selle prohveti juures, kes on Samaarias! Küll see teeks tema pidalitõvest terveks!” Siis läks Naaman ja jutustas oma isandale, öeldes: „Nõnda ja nõnda rääkis see tütarlaps, kes on Iisraelimaalt.” Ja Süüria kuningas ütles: „Võid minna, aga tule, ma läkitan kirja Iisraeli kuningale!” Ja ta läks ning võttis enesega kaasa kümme talenti hõbedat, kuus tuhat seeklit kulda ja kümme pidurüüd. Ja ta viis Iisraeli kuningale kirja, milles öeldi: „Kui nüüd see kiri jõuab sinu kätte, vaata, siis olen ma läkitanud sinu juurde oma sulase Naamani, et sa teeksid ta pidalitõvest terveks.” Aga kui Iisraeli kuningas kirja oli lugenud, siis ta käristas oma riided lõhki ja ütles: „Kas mina olen Jumal, et ma võin surmata ja teha elavaks? Sest see läkitab minu juurde, et ma teeksin mehe pidalitõvest terveks. Kuid mõistke nüüd ja nähke, et ta otsib minuga tüli!” Aga kui jumalamees Eliisa kuulis, et Iisraeli kuningas oli oma riided lõhki käristanud, siis ta läkitas kuningale ütlema: „Miks sa oled oma riided lõhki käristanud? Tulgu ta ometi minu juurde, siis ta saab teada, et Iisraelis on prohvet!” Siis tuli Naaman oma hobuste ja vankritega ja peatus Eliisa koja ukse ees. Ja Eliisa läkitas käskjala temale ütlema: „Mine ja pese ennast Jordanis seitse korda, siis paraneb su ihu ja sa saad puhtaks!” Aga Naaman sai vihaseks ja läks ära ning ütles: „Vaata, ma mõtlesin, et ta tuleb kindlasti ise välja mu juurde ja seisab siin ning hüüab Issanda, oma Jumala nime, viipab oma käega tema asupaiga poole ja parandab nõnda pidalitõve. Eks ole Damaskuse jõed Abana ja Parpar paremad kui kõik Iisraeli veed? Kas ma nendes ei või ennast pesta ja puhtaks saada?” Ja ta pöördus ning läks ära vihasena. Aga tema sulased astusid ligi ja rääkisid temaga ning ütlesid: „Kui prohvet oleks nõudnud sinult midagi suurt, kas sa siis oleksid jätnud tegemata? Seda enam siis nüüd, kui ta sulle ütles: Pese ennast, siis sa saad puhtaks!” Siis ta läks alla ja kastis ennast seitse korda Jordanisse, jumalamehe sõna peale: tema ihu paranes väikese poisi ihu sarnaseks ja ta sai puhtaks. Siis ta läks tagasi jumalamehe juurde, tema ja kogu ta saatjaskond; ta tuli ja astus tema ette ning ütles: „Vaata, nüüd ma tean, et kogu maailmas ei ole Jumalat mujal kui ainult Iisraelis. Võta siis nüüd see tänuand oma sulase käest!”

Teine Kuningate raamat 5:1–15

Siin kirjutab Jumala rahva ajaloo jutustaja võõramaa mehest hädas, tervis on ta maha jätnud. Mees on Naaman, Damaskuse kuninga alam, aramea rahvusest, pealik, kelle kaudu oli Damaskus saanud võidu. Õieti ei räägi Vana Testament võitudest, vaid sellest, et Jumal „päästab“, Naamani oli Iisraeli Jumal sõjaväljal päästnud ühes tema kuningaga.

Iisraellased ja aramealased on sugulasrahvad, nende keeled on sarnased. Kuid siin on juttu lähedal elavast aramea hõimust, kes asustab Damaskuse piirkonda. Piibel jutustab sõdadest, ja Põhja-Iisraelist on leitud kivikild arameakeelse kirjaga „tapsin Iisraeli kuninga … ja Taaveti koda“. Kiri on katkendlik, kuna Iisrael lõi selle järgmises sõjas kildudeks ja ajas vundamendiauku.

Hädas otsitakse abi, väiksem otsib suurema poolt. Suuremal on rohkem võimalusi, kallimast metallist jumalakujud, rohkem võimsaid ja tarku. Naaman oleks ka võinud minna abi otsima Egiptusesse või Assüüriasse. Kirjutab ju üks aramea väikekuningas Kilamuwa kord, et „kui naaber mind ründas, palkasin ma Assüüria kuninga“. Võib-olla oli Naaman sealt juba abi otsinud. Kuid teenijatüdruk tema enda majas teatab talle, et Iisraelis on prohvet, kes võiks ta parandada.

Aramea väepealik tuleb Iisraeli, diplomaatiliselt ja viisakalt, teatades ette kuningale Samaarias, tuleb kingitustega. Iisraeli kuningas aga näeb selles sõjaks põhjuse otsimist, sest damaskuslase soov on kummaline, „võta minult pidalitõbi“. Oma vastulausega saab Iisraeli kuningas tahtmatult prohvetiks, küsides, kas tema on Jumal, kes võib surmata ja teha elavaks. See on nagu Jesaja ja Hiskija lugu Jesaja 38 või nagu Hanna laul: „Issand surmab ja teeb elavaks, viib alla hauda ja toob jälle üles“ (Esimene Saamueli raamat 2:6). Selline Jumal on Iisraelis.

Ja Jumalal on prohvet Eliisa. See ei ole mitte hellitusvorm Elisabethist, vaid „eli ša – minu Jumal näeb/vaatab“. Naaman lähebki otse Eliisa juurde, tal on valmis alandlikkus astuda templisse, vägeva Jumala ette, kes toob tervise ja elu. Tal oli kujutlus ohvrist, mille ta toob, kujutlus, et prohvet ütleb sõnad, astub altarile, laseb suitsu tõusta.

Kuid prohveti majakese ees kuuleb ta hoopis: „Mine, pese ennast Jordanis.“ See kõlab nagu ukse sulgemine tulija ees, päris alandav kohtlemine. Naaman vihastab. Sellisest käitumisest ei saa midagi head tulla, isegi tervist mitte, ükski prohvet ei käitu kõrge külalisega nii. Saatmine Jordani vette on nagu platseeboravimi soovitamine. Ja inimlikult on Naamani viha õige, sest eri jõgede veed on tõesti sama vesi, Jordan pole parem kui Damaskuse jõed, Liibanoni mäestikust tulevad nad kõik, nii Abana ja Parpar kui Jordan.

Jõe vesi toob meid tuttava Lutheri küsimuse juurde: „Kuidas saab vesi selliseid suuri asju teha?“ Nii küsib Luther ristimisvee kohta, kuidas võib see anda patud andeks, päästa surmast ja kuradist ning kinkida igavese õndsuse. Ja ta vastab: „Loomulikult ei tee seda vesi, vaid Jumala Sõna, mis asub vees ja on veega üks, ning usk, mis usub seda Jumala Sõna vees.“ Mitte vee puhastav omadus, mitte ka vee pühadus, mis oleks nagu mingi riitusega sellele antud, vaid Jumala sõna, mis ütleb: mine sinna vette. Oleks kõlvanud ja Abana või Parpar, kui oleks olnud Jumala sõna.

Naamani viha mõistaks tänapäeva inimenegi, nõuanne on liiga lihtne, et olla tõsi. Inimene tahab teada, mis on minu tervekssaamisel oluline, see minu tubli tegu. Inimesel on vaja omaenese väe ja tarkuse tunnet, nagu nõukogude ajal ravis inimest teadmine, et mul on defitsiitne rohi. Tänapäeval ütleb uue vaimsuse inimene: minu võime tunnetada tegelikkust annab mulle tarkuse tervendavaks rituaaliks. Kuid paljas Jumala sõna ei tähendakski nagu midagi. See pole ju minu tegu, see on ainult üks vana jutt.

Kuid Naamanile tulevad targa nõuga appi tema sulased. Ma ei oska seletada, kas siis külaline oli nii vägev ja rikas, et tal olid isegi kõrgelt koolitatud orjad teel kaasas, või on see iroonia – ülemus ei taipa, teenrid taipavad. Nagu Antiookia piiskop Ignatios räägib diakoniametist, mis on oma teenivas loomuses Kristusele lähim. Ja need orjad ütlevad, et prohvet nõuab sinult lihtsat, mitte rasket. Raskega oled sa nõus, võiksid olla ka lihtsaga. Ja nii kastabki väepealik end Jordanisse. Teda viiakse sinnamaale, et ta usub sõnasse.

Jeesus näeb kord enda ees väepealikut, seekord mitte Damaskusest, vaid Roomast, kes oma sügavas usus taipab Jumala Poja sõna väge juba ette. „Issand, ma ei ole seda väärt, et sina mu katuse alla tuleksid. Ütle ainult üks sõna ja mu teener paraneb“ (Mt 8:8). Naaman taipab hiljem, kuid elab Damaskuses edasi teadmisega, et Iisraelis on Jumal. Jumala sõnale on õige loota.

Vallo Ehasalu

Elva koguduse õpetaja