Elada tõeks Õpetaja sõnu

Jeesus oli Messias – oodatud ja tõotatud Lunastaja ja Päästja. Tema sõnum ja õpetus Jumala riigist sisaldas endas pääsemist kõigile, kes seda kuulsid ja kuulda võtta tahtsid. Ta ise ka tegutses oma õpetuse kohaselt, päästes inimesi juba siinses maises maailmas nende hädadest, valudest ja haigustest. Ta tegeles inimese kui terviku probleemidega – pakkus vaimuliku päästesõnumi kaudu lootust ja lohutust inimese vaimule ja mõistusele ning aitas neid ka nende ihuhädades, leevendades füüsilisi vaevusi.

Ja Jeesus rändas läbi kõik linnad ja külad, õpetades nende sünagoogides ja jutlustades evangeeliumi Kuningriigist ja parandades kõik haigused ja kõik nõtrused. Aga rahvahulka nähes hakkas tal neist hale, sest nad olid väsitatud ja vaevatud otsekui lambad, kellel ei ole karjast. Siis ta ütles oma jüngritele: «Lõikust on palju, töötegijaid aga vähe. Paluge siis lõikuse Issandat, et ta saadaks töötegijaid välja oma lõikusele!» Ja Jeesus kutsus oma kaksteist jüngrit enese juurde ning andis neile meelevalla rüvedate vaimude üle neid välja ajada ja parandada kõiki haigusi ja igasugu nõtrust. Jeesus läkitas välja need kaksteist, käskides neid: «Ärge minge paganate teele ja ärge astuge samaarlaste linna, pigem minge Iisraeli soo kadunud lammaste juurde! Ja minnes kuulutage: taevariik on lähedal!»

Mt 9:35–38 10:1(2–4)5–7

Jeesus oli Messias – oodatud ja tõotatud Lunastaja ja Päästja. Tema sõnum ja õpetus Jumala riigist sisaldas endas pääsemist kõigile, kes seda kuulsid ja kuulda võtta tahtsid. Ta ise ka tegutses oma õpetuse kohaselt, päästes inimesi juba siinses maises maailmas nende hädadest, valudest ja haigustest. Ta tegeles inimese kui terviku probleemidega – pakkus vaimuliku päästesõnumi kaudu lootust ja lohutust inimese vaimule ja mõistusele ning aitas neid ka nende ihuhädades, leevendades füüsilisi vaevusi.

Erinevalt juudi ülikuist ja rahva juhtidest, kes tihti näitasid välja oma põlgust patuse ja madala lihtrahva vastu, oli Jeesu-sel rahvast kahju. «Aga rahvahulka nähes hakkas tal neist hale, sest nad olid väsitatud ja vaevatud otsekui lambad, kellel ei ole karjast,» kirjutab Matteus(Mt 9:36). Jeesus mõistis rahvast nende muredes ja hädades paremini kui ükski teine Tema kaasaegseist. Ta nägi rahvast janunemas abi ja juhtimise järele. Nad vajasid teenäitajat, kuid Jeesus mõistis ka seda, et üksi ei suuda Ta iialgi kõigi inimesteni jõuda ega kõiki neid üksikult nende isiklikes hädades lohutada ja aidata.

Nõnda pöördubki ta oma jüngrite poole sõnadega: «Lõikust on palju, töötegijaid aga vähe. Paluge siis lõikuse Issandat, et ta saadaks töötegijaid välja oma lõikusele!» (seals 37j). Jumal oli täitnud oma prohvetite suu läbi edasi antud tõotused ja Messias oli saabunud – nüüd oli aeg küps lõikuseks! Töö, mida Jeesus seni oli üksipäini teinud, laieneb nüüd ka Tema jüngritele. Ta kutsub oma kaksteistkümmend jüngrit enese juurde ja annab neile ainulaadse meelevalla – käskida ja keelata kurjuse jõude; allutada enese tahte alla kõik tõved ja tervendada kõik haigused. Kari, kes oli olnud karjaseta, sai endale nüüd mitu karjast.

Jüngrid pidid asuma vastutusrikkale tööle. Kui nad siiani olid olnud vaid Jeesuse õpilased ja kuulekad järgijad, siis nüüd andis Jeesus neile kõigile ülesande, mis tähendas, et järgijast sai samal ajal ka isik, keda järgiti. Nad pidid võtma endale kaasvastutuse rahva juhtide ja karjastena. Jeesus teadis, et ühel päeval peavad Tema jüngrid üksi karjaseametis toime tulema; nüüd valmistas Ta neid ette ajaks, mil Ta ise ei olnud enam nende seltsis. Jeesuse jüngritele saabus nn praktika aeg. Nad pidid hakkama ise otsuseid langetama ja nende otsuste tulemuste eest ka vastutama.

Jüngrid, kelle Jeesus rahva sekka saatis, teevad oma tööd tänini kõikjal üle maa(ilma). Jeesus, kelle kohta tänane kirjakoht ütleb, et Ta käis läbi kõik külad ja linnad, tahtis, et rõõmusõnum Jumala ligiolust ja armust/halastusest jõuaks iga inimeseni. Tema tahte täideviijad oleme meie, tänased jüngrid, tänased karjased. Iga kristlane saab olla karjane ehk usuletooja, usulejuhtija. Meie ülesanne täna ei erine väga palju jüngrite omast toona. Meil on vaja vaid enam südikust ja julgust olla oma usu tunnistajad. Selleks ei ole vaja kuulutada tänavatel või turgudel, selleks on vaja elada nõnda, et meie tegudest ilmneks, kes on olnud ja on jätkuvalt meie Õpetaja ja Karjane.

Et täita oma Õpetaja tahet, ei pea me tingimata olema ametis kirikus kirikuõpetaja, diakooniatöötaja, pühapäevakooliõpetaja või organistina. Me saame täita igaüks Tema tahet ka oma ametis autojuhi, kooliõpetaja, müüja või pangatellerina. Tähtis on meie tahe teenida teisi, olla teenijad selle sõna kõige kaunimas ja üllamas mõttes.

Siiski on siin teinegi külg, millele tuleb tõe huvides valgust heita. Kuigi Jumala soov on, et kõik inimesed Tema sõnumi vastu võtaksid ja tunneksid ära tõe ning usuksid, isegi kui nad ei näe; teab Jumal sedagi, et palju on neid, kes ei taha näha, ei taha kuulda, ei taha uskuda. Siiski, meie ei ole lõikajad, vaid külvajad! Täna külvatud ususeeme võib tõeliselt tärgata ja sirguma hakata ka alles siis, kui me asume oma elutööst kokkuvõtet tegema, või koguni siis, kui meie hauaplatse katab juba haljas rohi. Seepärast ei saa ega või me ise anda hinnangut oma tööle või teistegi tööle. Töötegijatena Issanda viinamäel, igaüks oma oskuste ja ameti kohaselt, on meie asi teha tööd, mida Jumal on meie teha usaldanud. Meie ei kaalu saagi raskust ega mõõda selle suurust. Jumal teeb kokkuvõtted ja annab hinnangu. Tema mõistab ka õigust ja mõistab kohut – Tema on ju Jumal! Meie asi on vaid minna ja kuulutada oma suuga või tunnistada oma elu ning tegudega nõnda, nagu Jeesus käsib tänases kirjakohas oma jüngreid: Ja minnes kuulutage: Taevariik on lähedal.

Urmas Viilma,

,

Lääne-Harju praostkonna vikaarõpetaja