Elu kultus

Sest ma tean, et mu Lunastaja elab, ja tema jääb viimsena põrmu peale seisma. Ja kuigi mu nahka on nõnda nülitud, saan ma ilma ihutagi näha Jumalat, teda, keda ma ise näen, keda näevad mu oma silmad, aga mitte mõne võõra. Ii 19:25–27

Vaga Iiob on eeskujuks kannatlikkusest Jumala ja inimeste ees. Ta võtab vastu kõike, mis Jumala käest tuleb, nii vanatestamentliku hüve laste ja vara rohkuse näol kui ka kurja, kaotades nii maised hüved kui oma tervise. Kõige selle keskel ei süüdista või nea ta Jumalat ega tee huultega pattu (vt Ii 2:9–10). Tema kolm sõpra, Eliifas, Bildad ja Soofar, tulevad teda küll otsekui lohutama, aga lohutus kipub aeg-ajalt üle minema noomimiseks patu eest. Pattu pole Iiob aga teinud – vähemalt enda vaatevinklist. Uue Testamendi sõnumi läbi asja vaadeldes võime näha küll, et Iiobi argumentatsioon oma naise ja sõprade ees jätab soovida ja eneseõigustust paistab tal näiteks apostel Paulusega võrreldes jaguvat ülearugi (vrd 1Kr 15:8–10). Kuid ilmselt on Iiob Vana Testamendi tegelaste seast tõesti kannatuste usus kandmise võrdkujuna üks esimesi. Kui mitte kõige esimene.

Ta julgeb oma õiguse pinnalt siiski ka väidelda Jumalaga (vt nt Ii 16 ja 21), aga ei eita Jumala juma­likkust ega arva end temast õigemaks. „Issand on andnud ja Issand on võtnud; Issanda nimi olgu kiidetud!“ (Ii 1:21b). Üldiselt, läbi raamatu enamiku, kogeb Iiob end siiski surmale vastu minevat. Ülestõusmise usku ei peegeldu üldjuhul veel sellest kogemusest läbi: „…kui ma tagasitulekuta lähen pimeduse ja surmavarju maale, maale, kus pimedus on pilkane, kus on surmavari ja kaos ja kus valguski on pimedus“ (Ii 10:21,22).

Pühapäevane jutlusetekst kõlab sellest aru­saamast erinevana. Tõsi küll, Iiob võis lunastajana mõista mõnd sugulast või isegi üht tema sõpradest, kes lunastab ehk ostab teda välja raskest olu­kor­rast, nagu käsuseaduses ehk Tooras ette nähtud: „Kui su vend jääb kehvaks ja müüb midagi oma maaomandist, siis tulgu lunastama see, kes temale on kõige lähem, ja lunastagu, mida ta vend on müünud“ (3Ms 25:25, vt ka salmid 47–49). Iiob pole ju päris hüljatud, vähemalt sõbrad on ta ligi tulnud, ükskõik kui küsitavad nende kavatsused siis ka lõpuks ei paista. Aga põrmustumisest, surelikkusest ei saa ka sõbrad päästa.

Iiobi raamatu ning selle erinevate teksti­versi­-

oonide ja tõlgete uurimisega tegeleb Tartu üli­kooli uurimisrühm, mis eestimaist usuteadust aitab muuhulgas Vana Testamendi uuringutes ka maailmakaardile joonistada. Piibliteaduste ja kaasnevate distsipliinide kasutamine püha­kir­ja teksti algse tähenduse või tähenduste taastamisel ja mõistmisel on väga oluline. Tõsi on samas ka see, et hermeneutiliselt, piibliteksti kaasaega tõlgendavalt on Uus Testament fooniks ka vanemale lepingule ja selle kirjutistele. Seetõttu julgeme vaadata Iiobi sõnu üle surma seisvast lunastajast evangeelses ehk hea sõnumi valguses Jeesusest kui Lunastajast ja Kristusest.

Iiobi suust enamiku vältel raamatusse kirja­pandust kõlav tõdemus kaduvusest ja põrmuks saamisest on üldinimlik kogemus. Nüüdisaja mõt­lemises on see samuti valdav ja valdav on ka materiaalse hüve esmaseks seadmine. Tõsi on, et vanatestamentlikus usus on materiaalne hüve Jumala and ja õnnistus ustavuses ja rahva ustavuse eest lepingule temaga. Nüüdisajal on materiaalne edukus aga eelkõige inimese tubliduse tulemus. Surmast ei räägita, vähe­malt viisakas seltskonnas. See rikub pildi ilu. Ta­­bava võrdluse kohaselt, mida väljendas koroo­naviiruse tipu ajal uudistesaates üks arst, elame elukultusega täidetud ühiskonnas. Elukultus lükkab jutu surmast ja põrmust ukse taha, steriliseeritud ruumi, kuhu keegi ei taha minna. Ometigi ei aita elukultus surma ületada ega kannatust võita. Pigem jääb see narkootiliseks aineks, mis pikendab mõnevõrra illusioone.

Iiob saab siiski ka „ilma ihutagi näha Ju­ma­lat“ ja võtta temalt kõike vastu. Apostel Pau­lus ütleb tänases epistlis: „See aare on meil aga saviastjates, et võrratult suur vägi oleks Ju­ma­la oma ja ei midagi meist“ (2Kr 4:7). Meie ihu­likkus ja maapealsed hüved, mis sellega seo­tud, on vaieldamatult olulised. Ometigi ei jää need samasugusteks. Piibellik pärimus rõ­hutab ihulikkuse tähtsust ja ka üles äratatakse meid transformeeritud ihus (nt 2Kr 5:1–5). Me „kanname alati oma ihus Jeesuse surma, et ka Jeesuse elu avalduks meie ihus“ (samas 4:10). 

Astudes välja elukultuse ja surma eitamisega seo­tud religioonist, saame tõele näkku vaadata. See on küll hirmutav – vaadakem, mida Iiobki pi­­di kogema. Ometi ei jää hirmutav viimaseks. Lu­­nastaja ostab välja patust, surmast ja kuradi väest, nagu katekismuses lühikokkuvõttena se­das­­tatakse. Lunastajaks on Jeesus, keda tun­ne­me evangeeliu­mist inimesena, ja kes on ka tõe­li­ne Jumal. Uskuv Iiob saab temas Jumalat näha ja saame meiegi, kui pattude andeksandi ja uut elu tema sõnas ja ihus usuga vastu võtame. See on tõelise Elu kultus.

 

 

 

 

Tauno Teder,

Häädemeeste koguduse õpetaja