Ennastohverdav alandlikkus

Mk 11:1–10

Maailmas, milles elame, väärtustatakse tavaliselt edasijõudmist ja edukust. Uhke kodu, kaunis auto, uusim telefon, head firmariided kuuluvad eduka inimese juurde. Seda klantspilti reklaamitakse televiisoris ja ajalehtede seltskonnarubriigis. Kes meist ei sooviks kuuluda nende ilusate ja edasijõudnute hulka!? 

Siiski on keegi, kes ei tahaks kuuluda edukate ringi. See on Jeesus. Tal oli võimalus Jeruusalemma sisenemiseks valida ükskõik millise toonase liiklusvahendi vahel. Ta oleks võinud võtta uhke sõjaratsu ja selle seljas linna ratsutada. Ometi oli Kristuse valikuks sälg, kelle seljas ei ole istunud veel ükski inimene, ehk siis kogenematu, väljaõpetamata loom. Kindlasti oleks olnud paremaid ja uhkemaid võimalusi. 

Jeesus ilmselt annab sellega edasi mingi sõnumi: ta ei ole tulnud tooma mitte sõda, vaid rahu. Uhkete sõjaratsude seljas mindi ju sõtta. Nii kujuneski hobusest surma sümbol, sest toona tulid võitlusväljalt vaid vähesed eluga tagasi. Sõjaratsu oleks sümboliseerinud võimu ja sellega kaasnevat surma. Sälg aga vihjas kogenematusele ja alandlikkusele. 

Selle valikuga paneb Jeesus paika väärtused. Oluline polnud mitte sõda, vaid rahu; mitte võim, vaid alandlikkus; mitte enda, vaid teise inimese kasu. Jeesus lausus enda kohta: Ei ole olemas suuremat armastust kui see, et keegi annab elu oma sõprade eest. Just sel eesmärgil tuli ta siia maailma, just sel eesmärgil läks ta pühasse linna Jeruusalemma. 

Jeesuse sisenemine Jeruusalemma on õigupoolest kahel korral kirikuaastas jutluse teema: esimesel advendil ja palmipuudepühal. See pole juhuslik. Päästja sünnipühade vastu valmistab meid ette advendiaeg, mil võime mõelda Jeesuse tulemise tähendusele. Ta tuli siia maailma selleks, et päästa maailm. Lunastus, vabaks ostmine, on võimalik vaid siis, kui on midagi, mille eest osta. Jeesusel oli ressurssi. Ta oli puhas, patuta. Nähes ette Kristuse kannatamist, kirjutas prohvet Jesaja: oma tarkusega teeb mu õiglane sulane paljusid õigeks, sest ta kannab nende patusüüd.Jeesus ostis enda elu hinnaga meid vabaks. Kui ta poleks seda suurel reedel teinud, poleks ei advendil ega jõuludel mingit mõtet ega tähendust. 

Nii ongi esimese advendipühapäeva teema „Sinu Kuningas tuleb alandlikkuses“. Selles tuleb esile Jumala suhtumine. Taevasel valitsejal pole küüned enda poole nagu selle maailma maistel juhtidel, kellel on vaja ikka rohkem võimu, raha, territooriumi isegi siis, kui seda kõike on ülirohkelt. Maisele juhile vastupidiselt on taevane valitseja valmis kõik andma viletsa ja patuse inimese eest. Ta on valmis oma Poja saatma siia maailma kannatama ja surema selleks, et meid patust päästa. 

Jeesus oleks võinud siia maailma tulla Kuningana ka rikkuses: sündida jõukate ja edukate poliitikute kodusse või siis vähemalt elitaarsete ja vagade variseride ning kirjatundjate perekonda. Kuid ta ei tee seda, sest milleks tulla rikkuses, kui su elu jääb meenutama rist, mis oli häbiväärse valurikka hukkamise sümbol. Ta tuleb pigem alandlikkuses lihtinimeste juurde, sest just selliste päästmiseks ta tuligi siia maailma. Teised ju teda ei vajanud, sest neil oli kõik niigi hästi. Nii on Jeesuse alandlikkuses tulemises ka tugev poliitiline sõnum: Jumal on nende poolel, kes on alla surutud. 

Nii tuleb Kristus tänaselgi päeval just nende juurde, kes teda enim vajavad, selleks et neid aidata. Ta astub alandlikkuses sõjakoledustes ja külmas kannatavate inimeste juurde ning annab nende hingele sooja ja elule mõtte. Jeesus tuleb nende juurde, kes ei suuda arveid maksta ja kes on kaotanud töö. Ta mõistab nende muresid, sest on ise olnud alandatud, kui tuli taevasest kirkusest alla maailma selleks, et mingi aja pärast risti kanda. 

Juubeldav rahvahulk ei mõistnud eesootavat, nagu ilmselt ei mõistnud ega mõista seda meiegi. Kuninga alandlikkuses tulemises on oma ime. Nii võime juba advendi esimesel pühapäeval mõelda Sakari Topeliuse sõnadele Jean Sibeliuse jõululaulus, kus öeldakse: Ei au, ei hiilgust otsi ma, ei taha kulda ka, vaid taeva valgust palun ma ja rahu maailma. 

Tõeline väärtus pole mitte meie maises rikkuses ning selles, mida omame praegu ja nüüd, sest see kõik on kaduv ja häviv. Jeesuse pidulik rongkäik pühasse linna oli ilus, kuid sellest hoolimata ootas ees kannatus ja surm. See oli aimatav juba enne tema sündi siia maailma, nii nagu teadis sellest selgelt Vana Testamendi prohvet Jesaja. Kristus sai inimeseks, et meid päästa. Just selles alandlikkuses ja alanduses saigi selgeks usu kõige sügavam sõnum: Jeesus tuli alandlikkuses, et meid päästa. 

 

 

 

 

Kaido Soom,

Tartu praostkonna vikaarõpetaja ja usuteaduskonna õppejõud