Et armastus Jeesuse vastu võiks meis kasvada

Jh 12:1–8
Mõni aeg tagasi andsin koolis õpilastele ülesande, et nad kirjeldaksid seda, kuidas ja kas me sünkretismi tänases maailmas kohtame ja kas see meie elu ja uskumusi mõjutab. Olen sünkretismi lihtsustatult õpilastele seletanud nii, et inimene, kes erinevatest religioonidest võtab midagi omaks ja loob sellega uue uskumuse, tegeleb sünkretismiga. Sünkretistlikud on need religioonid, mis on tekkinud eespool kirjeldatu tulemusena. Need ei pea olema konkreetsed ja suuri inimrühmi kaasavad, vaid võivad olla ka väga isiklikud.
Õpilased kirjutasid hästi. Kokkuvõtvalt võiks ütelda, suur osa oli seda meelt, et see on viimselt hea, et sünkretism ja sellest tulenev uus vaimsus või religioon on võimalik. Peamine argument oli, et niisugusel juhul saab iga inimene kujundada endale sobiliku religiooni. Sobilik religioon on aga hea selleks, et inimene teab ise kõige paremini, mis talle sobib ja mida talle meeldib uskuda. Ei pea omaks võtma väljakujunenud õpetusi. Oluline on, et inimene saaks religioonist rõõmu ja rahu ja ehk veel midagi, mis talle vaja on. Nagu üks õpilane ütles: „See on ju hea, kui inimene leiab oma religiooni ja tunneb sellest rõõmu!“
Ühel järgneval tunnil arutasime, kas religioon on midagi inimestele vajalikku, mida nad siis kohandavad vastavalt oma äranägemisele, või on religioonil ikka muu tähendus kui vaimsete ja hingeliste vajaduste rahuldamise roll, rõõmu ja rahulolu pakkuv funktsioon. Nii võiksid ehk sinagi, hea lugeja, küsida täna, palmipuudepühal, milline roll on kristlusel kui religioonil sinu elus või kas seda üldse on. See küsimus võib näida kummalisena, sest kui sa pead ennast kristlaseks, siis ei ole see ju mingi küsimus. Võiks lausa öelda, et kuidas nii üldse saab küsida.
Paastuaja algul mainisin ühes jutluses, et paastumisel pole mõtet, kui see ei suurenda armastust Jeesuse vastu. Kui paastumine on vaid näitamiseks, et olen paastunud ja suutnud hoiduda mõnest kiusatusest, siis see on kindlasti hea, kuid kui see ei ole aidanud lähemale Kristusele, on see tühine ja jääb üksnes emotsionaalseks rahuloluks. Millestki loobumise kõrval peaks paastuaega täitma süvenenud palveelu ja armastusteod ligimestele.
Nii kummaline kui see ka ei ole, saab ka kristlus muutuda üksnes emotsionaalset rahulolu pakkuvaks religiooniks. Teisiti öeldes kaob see oluline sisu ja mõte, miks usutakse ja mida tähendab Jumala armastus, või muutub teisejärguliseks ka Kristus ise.
Palmipuudepüha paneb küsima, miks inimesed, kes on Jeesust tervitanud kui kuningat, loetud päevade pärast hüüavad: „Poo ta risti!“ Oli neid, kes Jeesuses nägid hea emotsiooni pakkujat, kes hoiab inimeste meeli pinges nagu sensitiivid selgeltnägijate tuleproovis või pakub mõistatusi, kui tervendab mõne haige. Oli palju neid, kes uskusid Jeesusesse ning kes usust said tervist, lohutust ja tuge. Oli neid, kes nägid temas head võimalust oma positsiooni parandamiseks ühiskonnas. Enamasti tahtsid inimesed temalt midagi saada. Soov saada aga tingis selle, et lõpuks ei rahuldutud Jeesuse pakutuga. Ta ei pakkunud seda, mida inimesed tahtsid, vaid tegi seda, mida tahtis tema taevane Isa. Selline Jeesus ei sobinud inimestele ja nad ei tundnud teda ära või nagu ütleb evan­ge­list Johannes: „Ja valgus paistab pimeduses, ja pimedus ei ole seda omaks võtnud“ (Jh 1:5).
See on ilmselt ka üheks põhjuseks, miks praegu paljudele inimestele kirik ei meeldi ja miks eelistatakse religiooni, mis pakub rahuldust, olgu see religioon siis kasvõi enda loodud. Kirik ei tee seda, mida inimesed tahavad, või vähemasti ei peaks tegema seda, mida oodatakse.
Mõni aeg tagasi arutlesime ühes ringis, miks inimesed tulevad kirikusse. On selle põhjuseks kohusetunne, vajadus, vastutus või midagi muud? Nii tõdesime ühel hetkel, et paljude küsimuste lahendamisel lähtutakse sellest, mis inimesele on hea, ega panda tähele, et just oma tahtest sündinud isekus on see, mis tegelikult vastandub Kristusele. Isekusest lähtuvalt võtsid inimesed keelatud vilja ja sõid, isekusest tappis vend oma venna, isekusest tegi rahvas endale kuldvasika ning isekusest lõid nad Jeesuse risti.
Mõeldes kristlaseks olemisele tasuks ehk meil igaühel mõelda sellele, mida Jeesus tegi meie heaks ja kas oleme valmis ohverdama oma mina, et armastus Jeesuse vastu võiks meis kasvada, nii et tõeliseks saaks meie elus just tema, kelle „vermete läbi on meile tervis tulnud” (Js 53:5).
Palmipuudepüha evangeeliumi kaudu on meie pilk suunatud Kolgatale ja tegelikult ka tühjale hauale, mis tuletab meelde, et Jeesus Kristus ei ole tulnud meile pakkuma emotsioone ja rahulolu, vaid ta tuli, et pakkuda elu. Igaüks võiks sellele alanud nädalal mõelda ja ehk isegi proovida samastuda Kristusega, mõtestades oma elu ja usku. Ning mitte ainult mõtestada, vaid oma elu ka muuta, et ülestõusmispüha poleks üksnes emotsioon, vaid võiks olla meile üheks sammuks, et armastus meie Issanda vastu kasvaks.

 

 

 

Jaak Aus,
Tallinna Kaarli koguduse õpetaja