Et Eesti oleks vaba riik de facto

30 aastat tagasi kokku tulnud Eesti Kongress ühendas Eesti Vabariigi õigusjärglastest kodanike valitud esindajaid, nende hulgas paarkümmend vaimulikku.

Otsekui mesipuu Juhan Liivi tuntuks lauldud luuletuses oli Estonia teatrimaja 30 aastat tagasi, kui 11. märtsil 1990 Eesti Kongressi esimeseks istungiks siia saabusid saadikud Virust ja Võrust, Järvast ja Harjust, Mulgi- ja Pärnumaalt, saartelt ja Setust. Inimesed, kellele eesti rahvas oli andnud mandaadi taastada Eesti Vabariik de facto.
Pool tuhat saadikut, lisaks sündmuse vaatlejad, kajastajad ning muusikud – päevakohaselt dekoreeritud kontserdisaal oli pilgeni täis, tühjad kohad esireas kuulusid vaid nendele välismaalt oodatutele, kellelt kehtivate poliitiliste olude tõttu Nõukogude Liitu sisenemise õigus viimasel hetkel ära võeti. Kohapealt otsereportaaži teinud Eesti Raadio reporter nimetas toimuvat pretsedendituks sündmuseks maailmas.

Hümni ja palvega
Alustati Eesti hümniga. Ja Jumala sõnaga. Püha Vaimu koguduse õpetaja Jaan Kiivit rääkis avapalvuses Vana Testamendi prohvetist Jesajast. Ta tuletas meelde, et Jumal lõi inimese endanäoliseks – vabaks, vastutavaks, loovaks isiksuseks, kes Jumala hea majapidajana kasutab saadud talente Jumala auks ja oma rahvale õnnistuseks.
„Ükski rahvas pole sündinud orjaks, teiste tallata, vaid iseseisvaks, kelle kohus on ise oma elu korraldada, saatust määrata, et täita oma kohta rahvaste peres,“ toonitas Kiivit, lisades, et just oma riigi mudel võimaldab ristiinimesel kõige toekamalt Jumalalt saadud õigust ellu viia. „Ainult õige asja teenistuses me ei ela asjata,“ jäi paljudele meelde Jaan Kiiviti kõnest.
Vaimulik rõhutas: „Kui meil pole usku, me kardame ja kahtleme, et viimati jääb jõudu väheks. Et viimati oleme liiga nõrgad ja väikesed,“ ja innustas: „Vabaks sündinuna ajada selg sirgu, seista püsti päi ja tõusta lendu nagu kotkas.“
Järgmisel päeval, 12. märtsil lõpetati esimene istungjärk lõpupalvusega, kongressi ja tema saadikuid õnnistas Välis-Eesti kiriku pastor Thomas Vaga Ameerika Ühendriikidest.

Rahva vabast tahtest
Et Eesti Kongress saaks oma missiooni teostada, oli aastatepikkune eellugu. 24. veebruaril 1989 kuulutati välja kodanike komiteede liikumine, millest kujunes Eesti ajaloo suurim kodanikualgatus. Rahvusidee ümber koondunud rahvuslikud jõud seadsid fookusesse küsimuse: kes on õigustatud otsustama Eesti tuleviku üle? Kas kõik Eesti NSV elanikud (koos okupatsiooniarmeega) või de jure eksisteeriva Eesti Vabariigi kodanikud ja nende järeltulijad? Tulemuseks määratles ligemale 800 000 inimest ennast vabariigi kodanikena ning sellest sai kvoorum, mis valis veebruaris 1990 Eesti Kongressi.
On märkimisväärne, et delegaatide sekka valis rahvas ka paarkümmend vaimulikku ja sellesse ametisse valmistujat, otsekui tunnistuseks, et ilma kirikliku osata hakkama ei saa. Mandaadi said Eenok Haamer, Vello Salum, Priit Rannut, Ivo Pill, Illar Hallaste, Juta Siirak, Andres Põder, Jaan Tammsalu, Jaan Jaani, Peeter Kaldur, Avo Kiir, Joel Luhamets, Harald Meri, Andres Mäevere, Heino Nurk, Jaanus Noormägi, Jüri Pallo, Peeter Parts, Avo Üprus; Välis-Eestist Thomas Vaga ning kodakondsuse taotlejate hulgast Jüri Stepanov.

Mitte juhuslik seik
„Ma ei pea seda juhuslikuks seigaks oma elus, vaid näiteks, et olin osaks Jumala plaanis,“ kinnitab 30 aasta tagust meenutades Eenok Haamer. Mustvee koguduse vaimulikuna valis Jõgeva piirkonna rahvas ta ennast Eesti Kongressil esindama. Haameril on selgelt meeles, kuidas ta Tallinnast koju sõites kuulis autoraadiost üleskutset esitada ennast kongressi saadikuks kandideerimiseks. „Tajusin, et Jumal soovib, et ma lähen ja teen endast oleneva,“ räägib 84aastane tegevvaimulik.
Oma osaks arvab ta rahumeelse tonaalsuse hoidmist. „Puhkes äge sõnelus eri pooltel võidelnute üle. Võtsin sõna ja tuletasin meelde, et olgu õigel või valel poolel elu jätnud, olid nad meie rahva lapsed,“ meenutab hingekarjane, lisades, et tema üleskutse peale mälestada kõiki langenuid tõusis pisukese mõttepausi järel terve saal kui üks mees.
„Võrus me tegutsesime usinalt ja ustavalt ning saades Eesti Kongressi valituks jätkasin sama vaimustusega,“ meenutab Võru koguduse pastor Andres Mäevere, kes vaimustuse aastate meenutamiseks plaanib sõita Tallinna Estonias peetavale aastapäevale (30. aastapäeva tähistati 7. märtsil Estonia kontserdisaalis – L. R.).
Mäevere tuletab meelde, et kodanike komiteede ajal ei olnud Eesti saatus sugugi veel nii selge. „Kui tankid liikusid Võru suunas ja meie maavalitsuse esisel pidasime kõnekoosolekut, siis värises hing küll, et mis saab. Midagi ei olnud kindel, tajusime riski,“ räägib Mäevere ja on nõus, et rahva ootus kirikule oli toona ülikõrge. Mitte vaid arvnäitajad, vaid ka usk oli toona suur ja siiras, on ta veendunud.
„Mingit kangelastegu ma selles ei näinud. See oli justkui asjade loomulik käik. Kirikus ja tema vaimulikes nähti jõudu vastu astuda ülekohtule. Kirik oli ju omal kombel seisnud vabaduse eest, oli autoriteet,“ räägib piiskop Joel Luhamets, Eesti Komitee delegaadiks valimisel äsja Põltsamaa kogudusse saabunud noor vaimulik.
Liina Raudvassar

Kodanike komiteede liikumine

Läbi ajaloo suurim kodanikualgatus, mille eesmärk oli Eesti kodanike määratlemine, et taastada Eesti iseseisvus omariikluse õigusliku järjepidevuse alusel. Selleks moodustati üle Eesti 185 komiteed ja abikomiteed. Lähtuti põhimõttest, et igaüks, kes Eesti okupeerimise hetkel oli Eesti kodanik, on seda jätkuvalt, samuti nende järeltulijad.

Eesti Kongress

Rahvaalgatuse korras 24.2–1.3.1990 valitud esinduskogu, kuhu kuulus 499 hääleõiguslikku liiget ja 43 Eesti Vabariigi kodakondsuse taotlejate hulgast valitud sõnaõiguslikku liiget. Eesti Kongress kogunes avaistungile 11. märtsil 1990 ning otsustas taastada Eesti Vabariigi iseseisvuse õigusliku järjepidevuse alusel. Kokku pidas kongress kümme istungjärku.