Et Issand (jõulud) saaks tulla!

Kaidu Saak. FOTO: Illimar Toomet

5Ms 18:15–19

Viies Moosese raamat, mis on selle pühapäeva jutluse aluseks, koosneb peaasjalikult Moosese suu läbi Iisraeli rahvale antud Issanda headest nõuannetest, kuidas siinilmas oma asju ajada nõnda, et õnnistus ei lakkaks. Selle raamatu keskmeks on kümne käsu kordamine ja Jumala seaduse argioludesse rakendamine. Eks sellesama Jumala õnnistust vajame ka meie täna siin Eestimaal.

Antud lõigus on juttu suurest prohvetist, kelle Issand aegade täitudes siia maailma saadab. See pidi olema Moosese sarnane mees, kellel on edasi anda väga oluline sõnum Issandalt endalt.

Meile ei öelda otsesõnu, kes see prohvet on. Kolmandal advendipühapäeval on traditsiooni kohaselt mõeldud Ristijale Johannesele. Temast kõneleb ka pühapäeva evangeeliumitekst. Seal vastab Johannes küsijatele, et tema siiski ei ole see suur oodatu, vaid et küsijate endi keskel seisab juba tundmatuna keegi, kelle jalatsipaelagi Johannes ei ole väärt lahti päästma. Nõnda sageli paraku on, et inimene ei märka õnnistuse kohalolu.

Jumalarahvas küsis läbi aegade, kas on juba aeg täis saanud messia tulekuks. Mida keerulisemaks muutusid olud, seda valjemini küsiti ühe ja teise käest: kas sina oled see Taaveti soost tõotatu, kes toob meile vabaduse koos kõigi kaasnevate hüvedega või peame edasi ootama ja kannatama? Johanneski läkitas juba vangikongis olles saadikud küsimusega Jeesuse juurde: „Kas Sina oled see, kes pidi tulema, või jääme ootama teist?“ Johannese jaoks oli Jeesuse vastus ammendav. Imed toimuvad, surnudki tõusevad üles ja vaestele kuulutatakse evangeeliumi ning kes seda näeb, kuuleb ja mõistab, selle jaoks on asi selge. Aeg on täis saanud.

Jumala näo järgi loodud inimene vajab Jumalat, vajab kontakti temaga. Nii on see alati olnud ja jääb. Samas teadis Iisrael juba oma kogemusest Hoorebil, et lihast ja luust inimene ei kannata Jumalaga otse vahetut suhtlemist välja. Vahemeest oli vaja. Nii sai Moosesest sidemees, kes tõi Jumala sõnad rahvani. Aga ega liiga lähedale ei võinud minna temagi. Kord, kui Mooses tahtis näha Jumala auhiilgust, pani Jumal Moosese kaljulõhesse varjule, kattis selle oma käega ja Mooses sai Jumalat näha selja tagant, kui too oli möödunud. Otse silma vaatamine olnuks temalegi liig. Inimene on inimeseks jäänud ka täna.

Siiski me igatseme ja loodame. Ootame ühte paremat aega. Soovime südames, et saabuval jõuluajal taevavärav taas avaneks ja saaksime korrakski kogeda kadunud paremat maailma. Keset rahutut maailma igatseme seda päris jõulurahu, aimus millest kusagil meie südamepõhjas elab.

See hea ootusaeg on tõsiste ristiinimeste jaoks olnud ikka ka paastuaeg ja meeleparandusele mõtlemise aeg. Jutt meeleparandusest mõistagi suuremale osale inimestest ei sobi. Eriti nüüd pühadele vastu minnes ütleks nii mõnigi, et mis meeleparandus, hoopis meelelahutust on vaja! Kui tahta aga midagi päriselt paremaks muuta, siis muud lahendust peale meeleparanduse paraku ei ole. Sageli tundub inimesele, et kui keegi peakski meelt parandama, siis on see keegi teine, mitte mina ise. Aga edenemine ja paranemine algab ikka iseendast. Seda on kinnitanud kõik päris prohvetid aegade algusest.

Miski siin ilmas ei tule iseenesest. Vähemalt heade ja tõeliselt väärtuslike asjade saavutamiseks peame enamasti ka ise pingutama. Nii on see ka jõuludega. Kui tahame tõeliselt häid ja tähendusega pühi, siis on vaja selleks tööd teha. Seda on vaja teha nii enda ümber praktiliste asjade korraldamisel kui ka veel olulisemalt enda sees. Paast ja meeleparandus on töö iseendaga. Just nüüd on hea aeg endalt küsida: kas ma olen ikka selle vastuvõtmiseks valmis, mida taevas mulle öelda tahab? Kas mu silmad ja kõrvad ja süda on ikka piisavalt avatud? Parimastki uudisest pole ju vähimatki kasu ega rõõmu, kui selle vastuvõtmiseks valmis ei olda.

Sedasama ettekuulutust suure prohveti äratamisest kuuleme ka jõuluõhtul koos teiste Vana Testamendi ennustustega Jeesuse sünnist. Samad sõnad erinevas olukorras omavad erinevat tähendust ja kaalu. Siis me juba teame, et meie igatsused on täide läinud ja prohvetite ennustused täitunud. Jõuluõhtul sündinu on öelnud kõik, mida inimesel iial ülalt vaja kuulda on! Tema ise on kõik, mida taeval inimesele öelda on! Rohkemat pole meilegi vaja, temast piisab. Jumal ei ole enam surmavalt põletav tuli, vaid ta saab inimeseks, saab väikeseks lapseks, kellele võib julgelt silma vaadata! See on suurim muutus maailma ajaloos. Kartus asendub armastusega. Parandagem siis meelt, et see tõepoolest ka meiega võiks sündida.

Kaido Saak

Lihula koguduse õpetaja