Euroopa ühinemine algas 20. sajandil majanduslike kokkulepetega. Mängus olid mandri elanike täiesti argised huvid.

Tasapisi nihkusid aga läbirääkimised ideoloogilisele pinnale, ja siis tulid küsimuse alla nn ühised väärtused, mis pidid Euroopat iseloomustama: inimese väärikus, õiglus, vabadus, tolerantsus, töökus, demokraatia… Paistab selge, et kõik need mõisted on välja kasvanud judeokristlikust mõttemaailmast.

Õigluse ja sallivuse ideed leiame juba Vanas Testamendis, ja demokraatia sai võimalikuks ristiusu kaudu. «Selle leiutasid kristlikud ordud,» väidab Rémi Brague, filosoofiaprofessor Sorbonne’is ja Münchenis ning tunnustatud medievist. (Muide, tema viimane teos tiitliga «Au moyen du Moyen Age», mida võiks tõlkida eesti keelde «Keskaja abil», mis ilmus aastal 2006, valgustab meie mineviku tõelust ja rumalaid uskumusi, mis on sellele aja jooksul külge luuletatud.)

Mis puutub demokraatiasse, siis on meile ajalootundides seletatud, et selle avastasid vanad kreeklased. Kuid ürikud näitavad, et Ateenas ei olnud kõik kodanikud võrdõiguslikud. «Anda sama hääleõigus ühele Einsteinile ja küla idioodile,» arvab Rémi Brague, «selleks peab olema transtsendentne alus.» Henri Bergson kirjutas ka juba, et «demokraatia on olemuselt evangeelne».

Euroopa on põhiliselt kristlik. Seda tunnistavad kõik ajaloolased, ka need, kes ise on agnostikud või isegi teataval määral usuvastased. Tsiteerime siin Fernand Braudel’i:

«Õhtumaa ristiusk oli ja on euroopa mõtlemise kõige tähtsam komponent, isegi ratsionalistlikule mõtlemisele on ta seda, mis ometi kujunes tema vastu, kuid ka temast lähtudes. Lääne ajaloos, algusest lõpuni, seisab kristlus tsivilisatsiooni südames, mida ta elustab, ka siis, kui ta laseb end sellest kaasa vedada või moonutada, ja hõlmab, ka siis, kui ta püüab eest ära joosta.»

Imelikul kombel püüavad need, kes ühendatud Euroopat organiseerivad, ajaloo tõdedest mööda vaadata. Pidevalt vaieldakse selle üle, kas peaks või tohiks ametlikes dokumentides niisugust sõna nagu «kristlus» või «ristiusk» nimetada.

Peamine argument ristiusu «unustamise» õigustuseks tundub üsna lapsik: Euroopas on tohutult palju mittekristlasi, kõigepealt neid, kes midagi ei usu, ja siis muhameedlasi, kes tahavad ka kuuluda Euroopasse ja keda niisugune viide sügavalt haavaks.

Ettevaatlikkust võib ka pidada arguseks ja argus ei ärata kunagi respekti. Muhameedlased igatahes ei karda kedagi ja nemad on veendunud, et neil on igas suhtes õigus. Mitmed moslemi intellektuaalid hakkavad juba toonitama islami osatähtsust euroopa kultuuri sündimisel. Nende meelest on euroopa kultuur nii kõrgele arenenud tänu araablastele, kes võtsid omaks kreeka filosoofia ja vahendasid selle meie harimatutele eurooplastele.

Tsiteeritakse mõtlejaid nagu Farabi – eurooplaste Alfarabius (10. sajandil), Farabi õpilast ja kuulsat arsti Avicennat (10.–11. saj), kes oli tegelikult pärsia päritolu, ja märgitakse, et 11. sajandi vaimse elu mõõtuandev tegelane oli Averroes, kelle Aristotelese tõlkeid-kommentaare kasutati isegi Lääne-Euroopa ülikooliprogrammides. Tuletatakse meelde, et ka Aquino Toomas tegeles nendega ja võttis vaevaks averroismi kritiseerida.

Igatahes muhameedlaste huvi kreeka kultuuri vastu paistab olevat üsna piiratud; kreeka tekste tõlkisid araabia keelde idapoolsed kristlased ja muhameedlased noppisid neist välja peamiselt materiaalse väärtusega kirjakohti. Eukleides ja Pythagoras olid muidugi kasulikumad kui eeposed, tragöödiad või ajalugu.

Iga ajastu loob oma legendid. Keskaeg on meile pärandanud ahvatleva pildi Cordobast, mis olevat suurt osa mänginud nn euroopa vaimu kujundamisel. Üldlevinud ettekujutuse järgi – ja seda ettekujutust arendati ka minu kooli ajalootundides – valitses sealses ühiskonnas üllatav sallivus: suhtlemine moslemite, juutide ja kristlaste vahel asetus kõrgele intellektuaalsele tasemele, mille aluseks võeti araablaste kaudu tuntuks saanud kreeka mõtlemine.

Tegelikult olid suhted Vahemere ruumis üsna pingelised. «Tolerantses» Cordobas maksustati erinevalt mittemuhameedlasi, peale selle pidid kristlased kandma siniseid riideid, juudid kollaseid, ja ükski uskmatu ei tohtinud ratsutada hobuse seljas…

Muidugi polnud juudid ega kristlased rahumeelsemad, ja vastastikune tagakiusamine kasutas mitmesuguseid kättesattuvaid vahendeid. Võib-olla seletab see üldine vaenulikkus tõsiasja, et meile nii tähtsad ristisõjad äratasid muhameedlaste juures vähe tähelepanu.

Meie päevil seob araablasi Euroopaga peamiselt vana vimm: unustatud ei ole ei Charles Martel, kes aastal 732 muhameedlaste pealetungi Poitiers’ all tagasi lükkas, ega Lepanto lahing aastal 1571, kus tolleaegne «kristlik Euroopa» – Hispaania, Veneetsia, kirikuriigid – andis otsustava hoobi türklaste laevastikule.

Ajaloolane Maro Ferro, professor sotsiaalteaduste ülikoolis Pariisis, seletab (vt Le Figaro Magazine, 12. mai 2007), et al-Qaida atentaate Madridis aastal 2004 ei põhjustanud mitte niivõrd hispaanlaste osavõtt Iraagi sõjast, nagu üldiselt arvatakse, vaid pigem näriv viha ühe alandava mälestuse pärast: aastal 1492 löödi maurid Hispaaniast välja!

Euroopa geograafilises ruumis elavaid rahvaid on püütud mitu korda ühe riigi raamidesse sulgeda. Seda tegid roomlased, siis frangid, Karl Suur, Karl V, Hitler… Aga impeeriumid tulevad ja lähevad, meile tähendab sõna «Euroopa» kõigepealt ühist kultuuri, mis on välja kasvanud judeokristlikust traditsioonist, saanud alguse Vahemere ääres ja levinud üle kogu mandri keskajal, eriti 11.–13. saj, ning mille moraalseks aluseks on jäänud Moosese kümme käsku ja mäejutlus.

Tänapäeval märkame seda kultuurilist kokkukuuluvust juba väliselt: riietuses, üldises käitumises, ja ka söömises, vaatamata mõningaile rahvuslikele erinevustele.

Alberto Moravie andis sellest ühtsusest eriti sugestiivse pildi: «Esimene metafoor, mis meelde tuleb, mõeldes Euroopale ja tema ajaloole – mis ei ole muud kui õhtumaa ajalugu algusest kuni meie päevini –, see on uhke ja kallihinnaline kahesuguse mustriga riie. Ühel pool on feodaalsed, monarhilised, natsionaalsed eripärasused, teisel küljel aga üldine euroopa kultuur. Ühest küljest mitmevärviline kude, nagu patchwork (lappidest tehtud. – Toim), teisest – ühtlane värv, erk ja sügav. Ja Euroopa on oma ajaloo jooksul seda tuhandeaastast mantlit nii ja teisiti seljas kandnud.» (Väljavõte kõnest Pariisis aastal 1988.)

Ajaloolane Pierre Miquel väidab, et roomlased ja kristlus annavad Euroopale tema esimese ühtsuse. Euroopa on «ristirahvas» paavsti autoriteedi all, ja tema kultuuriline, poliitiline ning majanduslik ruum on vaba kõigile. Saab reisida ilma passita, ajada igal pool ametiasju ladina keeles, tarbe korral kasutada varjupaiga õigust kirikutes, jne.

Euroopa kultuuris võib eristada kolm komponenti: 1) vanakreeka pärimus (filosoofia, kunst, ilumõiste), 2) rooma seadusandlus ja haldusaparaadid, 3) Jeruusalemma teadmine Ühest Jumalast. Kristlus ühendab need kolm ja võtab parima kõigest.

Võib küsida, kuidas keskaja eurooplane ise oma ümbrusest ja selle arengust aru sai.

Euroopa nimi ei olnud veel käibel ja terminid nagu «kristlus» ja «kristianiseerimine» sobivad küll meie abstraktsesse mõtlemisse, kuid ei tähenda keskaja inimesele midagi. Teda huvitas Kristus, Jumal-Poja isik, Kristuse õpetus ja pühakud. Ja kooselu nendega, kes mõtlesid ning uskusid nagu tema. Ja neid usukaaslasi ning nende eripära õppis ta tundma kõige paremini palverännakul. Seal sündis Euroopa teadvus, kirjutab kuskil Goethe.

Palverännak sümboliseerib eluteed. Ta nõuab askeesi, pingutust, argisest lahkumist. Kuid ta pakub ka meeldivaid üllatusi, huvitavaid kohtumisi ja ilu. Hans Urs von Balthasar asetab esteetilise kogemuse vaimse kogemuse algusesse.

Palverännakud «läksid moodi» 4. sajandist peale. Eurooplaste kõige tähtsamaks sihtkohaks sai Compostela, hispaania keeles Santiago de Compostela, linnake looderannikul, kus pidi olema maetud esimene apostel-märter Jaakobus – evangeeliumide järgi Sebedeuse poeg ja Johannese vend.

Muidugi seisid ka Jeruusalemm – Jeesuse linn – ja Rooma – Peetruse kants – tähtsal kohal, aga Compostela kujunes kõige populaarsemaks reisisihiks.

Teed Compostelasse läksid Prantsusmaalt läbi. Neid oli neli:

• via Toronensis (Pariis, Tours, Poitiers, Bordeaux), mis oli määratud peamiselt hollandlastele ja skandinaavlastele,

• via Tolosana (Arles, Tou-louse, Puente la Reina), kus võis kohata peamiselt itaallasi ja ida poolt tulijaid,

• via Podensis (Puy, Ostabat) idaeurooplastele ja sakslastele,

• via Lemovicensis – Limousini tee (Vézelay, Saint-Léonard, Ostabat), mida kasutasid belglased ja Lotringi elanikud.

Muidugi võis ka mujalt minna. Inglased näiteks sõitsid otse laevaga Bayonne’i. Sealt oli kerge camino francés, «prantsuse tee» kätte leida ja üle Püreneede kõndida.

Meie, kes me oleme harjunud sellega, et lennuk viib meid paari tunniga ühest maailma otsast teise, suudame vaevalt ette kujutada, millised elamused said keskaegsele palverändurile osaks. Ta liikus jalgsi, lühike mantel – peleriin – ja reisikott seljas, kepp käes, lai kaabu peas. Keskmiselt 6 km tunnis…

Õhtu saabudes tuli öömaja otsida, toitu osta või võõra rahva külalislahkust vastu võtta. Ja järgmisel päeval uuesti teele asuda, mis võis tuua ootamatuid seiklusi, meteoroloogilisi vintsutusi, teeröövlite kallaletunge jne.

Niisugune palverännak võis kesta mitu aastat. Mõni ei jõudnudki Compostelasse, või siis käis Compostelas ära ja jäi tagasiteel kuskil pidama. Mõni leidis endale naise, ostis talu, seadis end näiteks Lõuna-Prantsusmaal sisse, hakkas viinamarju kasvatama.

Igatahes oli ta teekonnal tohutult palju õppinud, näinud iseäralikke maastikke ja linnu, kohanud tundmatuid rahvaid, pidanud purssima võõraid keeli, kogema mandri kirevust, mida me nimetame Euroopaks.

Teadmisi naabermaadest aitasid süvendada ka kloostrid, mis ei tegelenud ainult teoloogia või filosoofiaga või antiiksete tekstide kopeerimisega, vaid arendasid ka põllumajandust, harisid maad ja vahendasid oma teadmisi ning saavutusi kaugemal asuvatele vennaskondadele.

Kaubandus oli juba rooma ajast saadik intensiivne. Lõunariigid tootsid suurepärast veini, ookeani kandist toodi kalu. Erinevate rahvaste läbikäimist soodustasid laadad: Champagne ja Beaucaire Prantsusmaal, Stourbridge Inglismaal, siis veel Köln, Frankfurt, Veneetsia, Medina del Campo.

Ja intellektuaalidele avanesid rahvusvahelised ülikoolid, kus uuriti usuteadust, kuid ka kõiki teisi teadusi. Nende seas said kõige kuulsamaks Bologna, Pariis ja Oxford. On huvitav märkida, et Pariisis õppis keskajal ka soomlasi.

Medievist Jacques Le Goff kirjutab, et keskaja Euroopa on meile «üks referents ja pärandus», juba sellepärast, et eurooplase eluideaal ei asetu enam minevikku, vaid suundub tuleviku poole. Ja rumeenia päritolu prantsuse kirjanik Eugène Ionesco rõõmustab «tõelise euroopa kultuuri kokkukuuluvuse üle», mis näitab end juba sellest, et Euroopa kultuuriruumis on suhteliselt kerge tõlkida ühest keelest teise.

Euroopa sündis ja kasvas ristiusu kaudu. Kui me seda ei tunnista, siis lõikame endal ise juured alt. Ajaloo tundmine ning teadmine on oluline tuleviku ehitamisel. «Lugegem oma ajalugu,» kirjutab Balthasar, «oma ajalugu, nagu elavat jutustust sellest, mis me kunagi olime, selle kahekordse tundega, et kõik on lõplikult möödunud, ja et sellegipärast, selle noorus ja iga silmapilk meie elust jääb imeliselt praeguseks meie hinge põhjas nagu mingis kütkestavas igavikus.»

Kristlik Euroopa oli ja meie ühinev Euroopa võib ka tulevikus olla «tsivilisatsiooni tuletorn», arvas paavst Johannes Paulus II. Oma Compostela palverännakul 9. novembril 1982 kutsus ta meie kontinenti üles «uuesti iseendaks saama»: «Ole sina ise. Avasta, kuidas sa algasid. Elusta oma juured. Ela uuesti nende autentsete väärtustega, mis on teinud su ajaloo kuulsusrikkaks ja sinu kohalolekus teistel kontinentidel heamõjuliseks…»

21. sajandi tuuled ja tormid lasevad karta, et see üleskutse on jäänud, vähemalt ametlikes ringkondades, ilma vastukajata. Ikka jälle tõstab mõni Euroopa ühinemisega tegelev poliitik häält, kiidab meie «ühiseid väärtusi» ja annab enam-vähem selgelt mõista, et need on eo ipso olemas ja ei vaja mingisugust ajaloolist seletust või õigustust. Seda negatiivset hoiakut ristiusu suhtes nimetab paavst Benediktus XVI apostaasiaks.

Ka Piiblis on juttu apostaasiast, mis tähendab Jumala salgamist, tagasitõrjumist ja Kurja valede omaksvõtmist. Paulus teab, et ajaloo lõpujärgus, enne Kristuse teist tulemist, levib see kuratlik nähtus üle maailma. (Vt 2Ts 3:3–4; 1Tm 4:1–2.) Apostaasia patt on võimas hävitaja.

Meenub üks huvitav vestlus ühe Haifa ülikooli filosoofiaprofessoriga paar aastat tagasi. Tema oli Euroopa identiteedi üle sügavalt järele mõelnud ja jõudnud järeldusele, et viimased aastakümned näitavad selgelt Euroopa vaimset allakäiku. Euroopal oli kunagi võimalus – oma kultuuriliste ja materiaalsete «varandustega» – maailma arengut positiivses suunas juhtida. Oma ebavoorustega on ta need võimalused maha mänginud. Muidugi sünnib Euroopas veel suuri isiksusi ja silmatorkavaid pühakuid, aga kollektiivselt on ta määratud kõngema…

Meie kontinendi agoonia on alanud. Kas on veel võimalik midagi päästa? Või sajab ka meile kaela väävlit ja tuld nagu Soodomas? Jah, Soodom. Võib-olla tuleb just sealt lahendus. 1. Moosese raamat 18:23–32 kirjeldab kummalist dialoogi Jahve ja Aabrahami vahel. Aabraham püüab seda ilusat rikast linna päästa ja kaupleb Jumalaga: «Ehk on vahest viiskümmend õiget selles linnas, kas sa siis hävitad selle linna ja ei andesta nende viiekümne õige pärast?» Jumal on nõus andestama. Aga võib-olla on neid õigeid ainult nelikümmend, või siis kolmkümmend… Aabraham läheb kümneni. Ja Jahve vastab: «Kui on kümme, siis ma ei hävita.»

Kahjuks ei olnud kümmet õiget, ja Soodom kadus maakaardilt.

Mõtlen sageli sellele iseäralikule loole. Meie ainus relv on palve. Ükskõik mis ka ei juhtuks, pühaduse tee jääb ikka avatuks. Kas on kümme õiget, kelle pärast ajaloo isand paneks Euroopale uuesti jalad alla ja mõistuse pähe?

Igaüks meist peaks püüdma kõigest jõust olla üks neist kümnest, kes säästaksid Euroopa tuleviku.

Fanny de Sivers

 

Ettekanne oli mõeldud esitamiseks «tARTuFF» filmifestivali raames toimunud religioonitolerantsi konverentsil Tartus.