Häbi ja vägi

Sest ma ei häbene evangeeliumi, see on ju Jumala vägi päästeks igaühele, kes usub, juudile esmalt ja siis kreeklasele. Sest Jumala õigus on ilmunud evangeeliumis usust usku, nii nagu on kirjutatud: «Aga õige jääb usust elama!»
Rm 1:16–17

Mis on häbi? «Häbi on enesealanduse emotsioon, mida kogeb see, kes teab end käituvat vastupidiselt või allpool standardeid, mida ta heaks kiidab ja mille järgi tema teada ka teised teda hindavad.» (Encyclopaedia of Religion and Ethics)
Küsimus on, mis sunnib inimest niimoodi käituma. Oleme kõik kogenud häbitunnet, kui ütleme või teeme midagi sobimatut. Oleme ehk ka kogenud, kuidas teised meid häbistavad: lapsena nurka panduna, teismeliste julmades mängudes, ajakirjanduse ükskõiksuses või «valge varesena» kollektiivis.
Vahel aga teame, et meie sõnad või teod teevad meile häbi, kuid ütleme ja teeme nii sellegipoolest. Miks? Sest mingil põhjusel tekib meis väärtushinnangute konflikt. Meile saavad järsku tähtsamaks need standardid, mis lähevad vastuollu meie endi ja meid ümbritsevate inimeste standarditega. Me hakkame teiste ja isegi endi arvates käituma jäärapäiselt, hulljulgelt, arutult. Meid ajab justkui taga mingi mõte või jõud, mis sunnib meid tavapäraseid käitumisnorme eirama.
Ja siis, kui see mõte või jõud hetkeks järgi annab, tunneme häbi. Meile meenub, mida me varem heaks kiitsime ja mille järgi teised meid hindasid, ja näeme kahetsusega, et oleme end naerualuseks teinud.
Nüüd on küsimus selles, kumb peale jääb, kas meie vanad või uued standardid. Kui oleme valmis oma häbist üle saama, siis uued. Kui häbi meid maha surub, siis vanad.
Apostel Paulus kirjutab, et ta ei häbene evangeeliumi, «mida Jumal on muiste oma prohvetite kaudu pühades kirjades tõotanud oma Pojast – kes liha poolest on sündinud Taaveti soost, ent pühaduse Vaimu poolest määratud oma surnuist ülestõusmise järel Jumala Pojaks väes – Jeesusest Kristusest, meie Issandast» (Rm 1:2–4).
See, et ta evangeeliumi häbenenud on, ilmneb sellest, et ta peab vajalikuks oma mittehäbenemist rõhutada – nii Rooma kirja alguses kui ka ulatuslikumalt 1. Korintose kirja alguses. Paulus on olnud Saulus, tark ja lugupeetud mees, kes allub nii juudi seadusele kui ka kreeka tarkusele. Ja siis tabab teda Kristuse käsk «äratada kuulekust usule tema nime auks kõikide rahvaste seas» (1Rm 1:5), mis sunnib teda käituma nii, nagu ta ei tahaks ja nii, nagu ta ei tahaks, et teised teda teaksid käituvat. Aga ta käitub nii sellegipoolest.
Esiteks seepärast, et evangeelium on Jumala vägi, mis ei küsi inimese tahtmist. Pärast dramaatilist sündmust Damaskuse teel kaotab Paulus kolmeks päevaks nägemise, nälja ja janu. Ja allub siis Jumala tahtele, sest «häda mulle, kui ma evangeeliumi ei kuuluta» (1Kr 9:16). Muidugi on Paulusel tihtipeale häbi kuulutada tublidele Rooma kodanikele narri sõnumit: mingi surmamõistetu on surnud, siis üles tõusnud ja on veel lisaks Jumala Poeg. Kehtiva arusaama kohaselt ei teeks nii arutuid tegusid ükski jumalik olend.
Sama narrina näib see sõnum tihti tänapäeval, ehkki võibolla teistel põhjustel kui Pauluse kaasajal. Võimalik vastuväide: kaasaegne inimene ei vaja mingit päästet või siis päästab ta end ise. Või: surnuist üles tõusnud Jeesuse vastu polekski ehk midagi, kuid need, kes seda usuvad, on ju luuserid, vaesed, asotsiaalid, haiged; nende hulgas olemine hakkab vastu.
Teiseks kuulutab Paulus häbi kiuste evangeeliumi seepärast, et see on ainus võimalus ellu jääda, pääseda igavesti patust ja surmast. Kas näiteks jätab keegi oma ümbritsevaile inimestele teatamata, kui teab midagi, mida nemad ei tea, kuid mille teadmine päästaks nad kindlast surmast? Kui näiteks keegi on surmkindlalt veendunud, et paari tunni pärast toimub tuumakatastroof, kas jätab ta siis selle enda teada ja varjub, et üksinda pääseda? Ei. Arvatavasti püüaks iga mõtlev inimene päästa ka teisi, vähemalt endale armsad inimesed. Sest isegi kui ta ellu jääks, ei tahaks ta üksi maailmas elada.
Paulus kuulutabki maailmale, kuidas katastroofist pääseda. Kuidas siis? Elama jääb usust õige. Pole vaja teha muud, kui allutada standardid, mida inimene heaks kiidab ja mille järgi tema teada ka teised teda hindavad, uuele standardile – Jumala õigusele. Suruda alla nende standardite konfliktist tekkiv häbi. Saada üle vana inimese ägamisest ja elada julgelt uue inimesena.
Muidugi pole häbi ainus takistus «usust usku», uskumise teel järjest suurema usu poole. Jumala õigusele allumist takistavad ka muud põhjused, neist tähtsamana hirm tagakiusu ees. Kuid tänases maailmas, kus evangeeliumisse uskujat surmaoht reeglina ei ähvarda, on paljudele takistuseks just häbi.
Evangeeliumi häbeneda ei tasu, sest Jeesus ütleb: «Aga igaühe, kes iganes minu ära salgab inimeste ees, tema salgan ära ka mina oma Isa ees, kes on taevas» (Mt 10:33). Kuid häbis iseenesest pole midagi usule vastandlikku. Ütleb Jeesus ju: «Tulge minu juurde kõik, kes olete vaevatud ja koormatud, ja mina annan teile hingamise!» Harjumine alanduse, madala enesehinnangu, häbiga hoopis kergendab usku evangeeliumisse. Et vastu võtta seda, mis häbist päästab – Jumala väge.
Aamen.
Mart Jaanson,
Nõo koguduse õpetaja