Healõhnaline tuba

Kuus päeva enne paasapühi tuli Jeesus Betaaniasse, kus elas Laatsarus, kelle Jeesus oli surnuist üles äratanud. Nad tegid siis temale seal lõunasöögi ja Marta teenis. Laatsarus oli aga üks neist, kes koos Jeesusega lauas istusid. Maarja võttis nüüd naela ehtsat, hinnalist nardisalvi, võidis Jeesuse jalgu ja kuivatas neid oma juustega, ning koda täitus salvi lõhnast. Aga üks ta jüngritest, Juudas Iskariot, kes valmistus teda ära andma, ütles: «Miks seda salvi ei ole kolmesaja teenari eest müüdud ja raha antud vaestele?» Aga seda ta ei öelnud vaestest hoolimise pärast, vaid et ta oli varas; kukruhoidjana ta poetas kõrvale sissepandut. Siis ütles Jeesus: «Jäta naine rahule, et ta seda hoiaks minu matmise päevaks. Vaeseid on ju alati teie juures, aga mind ei ole teil alati.»
Jh 12:1–8

Peetrus küsis kord Jeesuselt, kui mitu korda tuleb sellele andestada, kes su vastu on eksinud. Tänase evangeeliumi põhjal võiks siin ka küsida, kui palju me peame endast jagama teistega. Kas tohib siin olla meeletu? See, kes armastab, ei kalkuleeri, vaid priiskab julgelt ja südamest. Andes sellele ühele kõik, jääb talle tegelikult veel enam järele, sest kuidagi on siin elus nõnda seatud, et jagaja on rikas, kogujal aga kõigest puudu.
Küsimus ei ole siin altruismis, sotsiaalabi jagamises vms. Küsimus on inimese armastavas südames ja inimese vaimus, mis ei saa rõõmustuda üksnes iseenda olemasolust, vaid peab kasvama suureks endast väljumise, endast teistele jagamise kaudu. Aga kõigepealt oma pühendumise kaudu Jumalale.
Küsimus Jumala olemasolust on tegelikult küsimus armastusest. Kui Jumal ei oleks armastus, võiks Ta ju kõigel lasta lõppeda surmaga. Missugune siis oleks inimese eesmärk? Mille poole me üldse siis saaksime pürgida, ilma et elu meenutaks absurditeatrit, kus osalised on just pärast tulist arutlust tuleviku erinevate mudelite ja arengukavade üle lauast tõusnud, et ulatada surmale terekäsi. Lõpp.
Kindlasti on kiiduväärt mõistlik kokkuhoid. Kindlasti peab inimene või organisatsioon oskama majandada, kuid siis jääb veel üks sfäär, kus arvepidamine on kurjast. See, mida me toome Jumalale tänuks ja kiituseks, ei ole arvtabelitena üleskirjutatav. Siin tuleb Maarja kombel julgeda põleda, südames valmisolek anda kõik. Tean, et nii öelda on palju kergem kui teha. Igas asjas me jääme siin ilmas poolikuks. Ehk on mõned müstikud siin suutnud enda minast nii jäägitult loobuda, enamikule meist on see selgelt üle jõu käinud. Palmipuudepüha küsib tegelikult meie käest kahte asja: kas me oleme nende hulgas, kes rõõmuga Issandale vastu tõttavad, ja kas me oleme Temaga ka Suurel Reedel ja sealt edasi? Kas meil jagub armastusenardisalvi ka elu pimedatel tundidel, et me ei muutuks argadeks ja reeturiteks Igavese ees.
Püha Johannes Chrysostomus on kord öelnud, et ei ole veel küllalt sellest, et me lahkume Egiptusest, me peame ka jõudma pärale Tõotuse maale. Juudas ja teisedki Jeesuse õpilased peavad mõistma, et neid ei ole mitte üksnes kutsutud suure tarkuse ja imeliste tegude tunnistajateks, vaid neil tuleb üsna pea olla Tema tunnistajateks, kes läks ise armastuses lõpuni. Tõelise mõistmise ja teadmise juurde (aga teadmisi me ju tänapäeval tihti kiidame ülimaks) viib armastuse tee. Seda õpime Jeesuselt, seda õpime Maarjalt Betaaniast. Seda ei õpi me eeskätt tolle aja tarkadelt kirjatundjatelt ja variseridelt, sest nemad arutavad piiride üle, kus Seadus on tugev ja kõrge tara, mille taga saaks elada õiget ja väärikat elu.
Hulga sajandeid hiljem on keegi Maarja tehtu üle arutledes kirjutanud: «Armastuse paremal käel seisab armastatu ja vasakul käel armastaja. Seetõttu armastaja ei pääse oma armsama juurde muidu, kui minnes läbi armastuse.»
Maarja salvib Jeesuse jalgu. Salvib ette surmapäevaks. Salvib suurima armastuse märgiks. Tuba täitub hea lõhnaga. Üsna pea tuleb minna Jeruusalemma. Tuleb vastu minna selle maailma kohtumõistmisele. Liiga palju oled Sa, kummaline võõras, segadust põhjustanud. Me ei taipa, mis väega Sa oma eriskummalisi tegusid teed, kui Sa ise oled nii haavatav ja allaheitlik. Sinu sõbrad peavad üsna pea üle elama oma lootuste kokkuvarisemise ja ilmselt ajaloo häbiväärsema põgenemise. Siiski ei lõpe miski ja neist saavad Jumala armastuse saadikud, Tema elustava sõna käskjalad laias ilmas.
Apostel Paulus, kes imelisel viisil Jeesuse omadega hiljem liitub, saab juba Korintose kogudusele öelda: «Meie oleme Kristuse hea lõhn Jumalale nii nende seas, kes päästetakse, kui ka nende seas, kes hukkuvad.» Aamen.

Urmas Nagel,
Räpina koguduse õpetaja