Hiina otsib usku

Aastakümneid kestnud ateismi järel on hiinlased usust huvitatud. Rahu, tervist, edu ja õnne otsitakse traditsioonilistest usunditest, kuid ka kristlaste hulk kasvab kogu aeg.
Kivist tahutud lõvi vaatab grimassitades minu peale, kui jalutan ühel septembripäeval Hiinas Nanjingis asuva Konfutsiuse templi õuel. Üks hiina proua vestleb elavalt templi noore töötajaga. Tundub, et templikülaline saab juhiseid templis käitumiseks.
Paks aromaatseid taimi ja õli sisaldav viiruk ei võta kergelt tuld, aga töötaja juhendab, kuidas saab selle hõlpsamini süüdatud. Hall suits hakkab levima lähiümbruskonda ning seejärel on aeg õppida, kuidas viirukiga osutatakse austust 2500 aastat tagasi elanud Konfutsiuse sambale. 
Siin parandatakse «suure tüürimehe», Hiinat aastatel 1949–1976 autoritaarselt juhtinud Mao Zedongi ja tema kommunistliku partei hävitustööd. Kommunistlikud võimumehed suhtusid kõigesse usundiga seonduvasse üleolevalt. Eriti kultuurirevolutsiooni (1966–1976) kaootilistel ja vägivaldsetel aastatel kiusasid punakaartlased taga kõiki usulisi liikumisi ja hävitasid nende kultuskohti.
Kahetuhandendatel aastatel on Hiina majandus arenenud väga kiiresti. Samas on ka riigi vaimne muutus väga tormiline.
Usunditesse suhtutakse jälle soosivalt. Paljusid hiinlasi huvitab oma rahva vana usuline maailm. Nüüd, mil autoritaarse riigi sekkumine hiinlaste argipäeva on veidi vähenenud, on budism, taoism ja konfutsianism jälle eetika osa, mis kuulub hiinlaseks olemise juurde. Ka kristlaste ja islamiusuliste hulk kasvab.
Usulisi otsinguid kannustavad riigi kasvavad probleemid: suurlinnade inimeste juurtetus, tööpuudus ja muud sotsiaalsed probleemid ning lisaks kõigele ka perekonnasidemete nõrgenemine. Paljud otsivad vastuseid inimlikele eksistentsiaalsetele küsimustele, mis puudutavad kannatusi.
Hiina lohe hakkab nüüd tantsima jumalatega. Endine ateistlik riik suunab oma häda­hüüu kosmosesse, otsides mõtet, eesmärki ja rahu. Äkki ka armu.
Hiina usklikkus on praktikale orienteeritud ja sünkretistlik. Hiina usundid on üksteisega omavahel seotud. Vanimad hiina usundid on esiisade austamine, rahva­usundist välja kasvanud taoism ja Indiast Hiinasse levinud budism. Hiinlane võib puhta südametunnistusega külastada kõigi nende usundite templeid ja osaleda nende rituaalides. Hiinlased on üldiselt usuliselt väga sallivad.
Hiljem Hiinasse tulnud usundid, nagu ristiusk ja islam, erinevad eespool mainitud reeglist. Samas on Hiina usuline kontekst kujundanud ka neid. Näiteks kristlased on pidanud mõtlema sellele, kus kulgeb piir hiina kultuuris olulise esiisade austamises toimuva surnute mälestamise ja ebajumalateenistuse vahel.
Hiina usulisusest ei saa kõnelda ilma konfutsianismi käsitlemata. Selle looja oli Konfutsius, kes ilmselt elas aastatel 551–479 eKr ja keda on kutsutud Hiina Sokrateseks. Konfutsianism rõhutab ühiskonna püsivat korraldust ja harmooniat. Tugevad kaitsevad nõrku ja madalamad austavad ülemaid. Usutakse ka inimese moraal­sesse arengusse. Konfutsianismi võib pidada nii moraalifilosoofiliseks süsteemiks kui ka usundiks. Igal juhul on eetilistel ja sotsiaalsetel õpetustel väga suur mõju hiina mõtlemisele. Igas hiinlases elab väike Konfutsius. Selleks, et saada Hiinas ametnikuks, pidi enam kui tuhande aasta jooksul teadma eksamil Konfutsiuse mõttemaailma.
Ka ristiusk peab Hiinas võtma seisukoha konfutsianismi suhtes. Kristlasi kõnetab Konfutsius filosoofina, aga mitte jumalikkuse esindajana. Hiina valitsus toetab tänapäeval konfutsianismi, mille rajaja kuju on saanud oma koha isegi Beijingi Taevase Rahu väljakul.
Lohekuningad, õnnejumal Fu Shen, rikkusejumal Cai Shen, köögijumal Zao Jun ja merejumalanna Mazu on näited hiina rahvausundisse (ehk shenismi) kuuluvatest legendaarsetest jumalustest. Eriastmelisi jumalusi või vaime on selles mitmeharulises usulises süsteemis veel hulganisti. Hiina rahvas võib austada ka taevast, maad või tavakehi.
Rahvausund on enim soositud Hiina lõunaosas ja maapiirkonnas. Haritud linnaelanikkond suhtub rahvausundisse sageli hoolimatult. Haritutele sümpatiseerivad pigem konfutsianism, budism ja kristlus.
Hämarasse templisse sisseastumine tundub Hongkongi troopilises kuumuses alati hea ideena. Yau Ma Tei linnaosa Tin Hau templis kaob ka miljonilinna kära. Heitgaasi asemel tõmban kopsudesse viirukit.
Tin Hau on Hiina lõunarannikul räägitava murde vorm mandariinihiina Mazu-jumalannast. Templi kujud on kirkavärvilised. Jumalanna kuju peal on hiina hieroglüüfe. Tean nendest mõne tähendust, kuigi ma ei oska hiina keelt. «Taevas» ja «ema» torkavad seal silma.
Vaatan templis viibivate hiinlaste härdameelsust. Nad põlvitavad koos viirukipulkadega jumalapildi ette ja sulgevad silmad. Huuled liiguvad hääletus palves. Istun veel templi siseseina ääres oleva vana mehe töölaua äärde. Me ei leia ühist keelt, aga teda paistab huvitavat, kui joonistan tühjale paberilehele templi seinal olevaid kirjamärke. Teine templiteenija tõstab pikavarrelise konksuga suuri viirukeid katuseava äärde rippuma. Väikelinnud laulavad viirukite vahel. Ilmselt neile meeldib see lõhn.
Kuulsas Vietnami-teemalises filmis «Full Metal Jacket» kirjeldab üks Ameerika ohvitser vietnamlaste uusaastapidustusi järgmiselt: «Kõik paugutasid gonge ja ulgusid kuu poole.» Midagi sarnast kogesin minagi, kui olin Hongkongi õhtupimeduses täiskuuvalgel Tai Hangi tulelohe pidustustel. Enne lohe ilmumist trumme põristavad rühmad takistasid normaalset vestlust. Tunglemine tänavatel oli uskumatu.
See turuhõnguline festival oli üpris kaugel jumalate lepitamisest, millest lohepidustused 130 aasta eest ühes hongkongi kalurikülas oma alguse said.
Hiina rahvausund pole eriti õpetuslik. Rahvatraditsiooni kuulub küll hulgaliselt lugusid jumalatest ja jumalustest, kuid sel pole pühade kirjutiste kanoniseeritud kogumikku. 
Templi külastamine ja erinevad iga-aastased festivalid kuuluvad rahvausu juurde. Usulist traditsiooni võib märgata näiteks Hiina meditsiinis, ehitiste juures (rajatud fengshui põhimõtete järgi) kui ka enesekaitses kungfu’s.
Esiisade austamine ja vanemate õigel viisil matmine on oluline osa hiina rahvausundist. Matuserituaalides põletatakse viirukit, mis viib palved kohale. Samuti põletatakse surnule kasutamiseks mõeldud paberist ohvriraha. Tänapäeval võidakse samal eesmärgil põletada ka selleks spetsiaalselt valmistatud krediitkaart.
Taoism pärineb osaliselt hiina rahvausundist. Sel liikumisel on aga oma templid ja preestrid ning oma kirjalik traditsioon. Samas pole usulises praktikas rahvausundil ja taoismil suurt vahet.
Taoism tähendab optimistlikku rahu ja harmoonia püüdlust inimese, looduse ja kosmose vahel. Elu on oma põhiolemuses hea ja sinnapoole tasub püüelda. Taoismi õpetus on siiski läänemaailma inimesele raskesti mõistetav. Seda raskendab ka erinevate taoismi suundade rohkus. Tao olemuse kohta öeldakse: «Tao, keda suudetakse kirjeldada, pole püsiv Tao.»
Tao tähendab teed või õpetust. (Orientalistikateaduses tõlgitakse «tao» eesti keelde kui «kulg». Vt Linnart Mäll. Autorist, teosest, tõlkimisest ja muust. – Lao-zi. Daodejing. Loomingu Raamatukogu nr 27, 1979. – Toim.) Karikatuurina taoismist võib tuua vana filosoofi, kes istub mõtiskledes mäe tipul väikses pagoodis. Sellise mehe juurde võib minna küsima nõu või elu mõtet.
Taoismi loojaks on osaliselt mütoloogiline 6. sajandil enne Kristust elanud Lao-zi. Arvatakse, et tema on kirjutanud ka taoismi põhiteose «Daodejingi». Jumalaid on taoismis palju, neist kõige kõrgem võiks olla Nefriitkeiser Yu Huang või Lao-zi ise. Taoismis tuntakse ka mitmeid jumalikustatud isikuid.
Taoistide hulk Hiinas on raskesti kindlaks määratav. Nii sada kui kakssada miljonit on ühtviisi realistlikud arvud, märkimaks usundi pooldajate arvu, sest tegu on ikka hiinlaseks olemise juurde kuuluva usundiga. Taoism on olnud ka mitme Hiina dünastia ametlik kultus.
«Ärge pildistage, see ei ole Buddha suhtes viisakas,» osutab noor naine, kes seisab minu kõrval, fotoaparaadi suunas. Enda meelest ei näinud ma pildistamist keelavaid märke Nanjingi Jimingi templisse tulles, aga jätan siiski templis palvetavate budistlike nunnade pildistamise katki. Olen pool tundi jälginud, kuidas pea kiilaks ajanud naised seisavad oma rüüdes järjekorras templi peaehitise põrandal, retsiteerides sanskritikeelseid palveid.
Astun vestlusse mind kõnetanud hiina üliõpilasneiuga. Mul peaks tema meelest olema rohkem respekti. Tunnistan, et tal on õigus, aga reedan ka selle, et olen ajakirjanik ja tööl. Jõuame teatud konsensuseni. Ülikoolis inglise keelt õppiv naine käib templis sageli. Ta on budismiga kodunenud ja usub, et see annab talle vastuseid eluküsimustele. Jätame hüvasti.
Templi kõrget pagoodi remonditakse. Ehitustellinguid paigutavad mehed vahetavad hõikeid. Haamrite löögid kostavad templialal. Templist lahkudes peatun veel hetkeks, et vaadata, kuidas palvetajad põlvitavad jumaluste hiiglaslike piltide ette.
Budism on Hiinasse toodud India poolsaarelt. Koduse taoismiga võrreldes on tegu müstilise ja sügava raamatu­usundiga, mis õigupoolest isegi ei vaja jumalaid. Imepärane on see, kuidas budism on 2000 aasta jooksul hiinastunud ja segunenud taoismiga. Budismi mõju hiina kultuuri kõigile valdkondadele on tugev.
Budismi kiusati mõnede keiserlike dünastiate ajal taga, sest tegu oli välismaise religiooniga. Samas on budism olnud Hiinas juba väga pikka aega soositud religioon. Arvatakse, et Hiinas on sadu miljoneid budiste. Teisalt võivad selle pooldajad olla vastavalt Hiina tavale ka taoistid. Sellest hoolimata peetakse üldiselt budismi Hiina suurimaks usundiks, mis pigem kasvab. Suur osa üliõpilastest on näiteks erinevate küsitluste põhjal budismist huvitatud.
Islam saabus Hiinasse tuhat aastat tagasi kaht teed mööda: nii maismaad pidi Kesk-Aasiast kui ka meritsi Hiina lõunarannikule. Islam on olnud Hiinas alati väike, enamasti mittehiinlaste usund.
Praeguse Hiina suurim islamikogukond on Xinjiangi uiguurid. Loodusvarade tõttu Hiinale tähtsale piirialale kolib juurde püsivalt han-hiinlasi. Uiguurid ongi seetõttu jäämas omal maal vähemusse. Selline olukord toob püsivalt kaasa etnilisi rahutusi. Igasugused lahkulöömise püüdlused hirmutavad Beijingi juhte. Kardetakse ka radikaalse islami terrorismi.
Islami on võtnud omaks ka osa han-hiinlastest. Neid tuntakse hui-nimelise etnilise vähemusena. Kokku on muslimeid Hiinas üle 20 miljoni. Hiina ajaloo kõige tuntum muslim oli keisri admiral Zheng He (1371–1435), kes juhtis Mingi dünastia ajal toimunud Hiina laevastiku uurimisreise India ookeanile.
Kui Veneetsiast pärit Marco Polo esimese lääneeurooplasena 13. sajandi lõpus Hiinat külastas, siis kohtus ta seal oma hämmastuseks nestoriaanlike kristlastega. Kesk-Aasiast oli nestoriaanlus levinud Hiinasse juba 8. sajandil, kuid kadus sealt keskajal. Ristiusk toodi Hiinasse katoliiklikus vormis 16. sajandil. Kuulus jesuiit Matteo Ricci tõlkis Piibli hiina keelde. Protestantlik misjonitöö algas palju hiljem. Esimene protestantlik misjonär oli Inglismaalt pärinenud anglikaan Robert Morrison, kes alustas Hiinas tööd aastal 1807. Ka tema tõlkis Piibli hiina keelde.
Ristiusk levis hiinlaste sekka aeglaselt kuni Mao Zedongi võimuletulekuni. Kommunismiaastad olid kirikutele ja nende liikmetele rasked. Hiina protestante sunniti ühinema välismaistest misjoniseltsidest sõltumatuteks protestantlikeks kirikuteks.
Poliitiliste muutuste tõttu algas kiriku jaoks kergem etapp 1979. aastal. Praegu levib kristlus, nii nagu muudki usundid, Hiinas kiiresti. Ametlikus kirikus on 20 mln liiget, samas ebaametlike «kodukristlaste» hulka ei tea keegi. On huvitav, et Hiina ametnikud klassifitseerivad katoliku kiriku täiesti teiseks, protestantlusest erinevaks usundiks (mitte lihtsalt konfessiooniks – toim.).
Kohtun hiinlasest kristlase Liu Fangdiniga tema kodus, mille avatud uksest tuleb kogu aeg sisse parte ja hanesid. Seitsmekümne kaheksa aastane vanur elab ühes Hunani provintsi kõrvalises külas. Ta liitus ühes oma abikaasaga kolme aasta eest kohaliku kogudusega.
Noore mehena võttis Liu osa Korea sõjast, kuhu Hiina saatis miljon sõdurit võitlema ÜRO vägedega. Seinal ripub vana pilt noorest sõdurist. Kojunaasmise järel tegeles ta põllutööga. Riik kingib tänapäevani sõjaveteranidele iga kuu toitu, ravimeid ja riideid.
Liu soovis liituda kirikuga, sest kristlastest naabrid olid palvetanud nende eest, kui nad olid raskes olukorras. Haigusest terveks saamine on paljudele hiinlastele piisav põhjus kogudusega liitumiseks.
«Elu on nüüd muutunud. Hing on puhtam, sest palvetan korrapäraselt. Olin enne budist, aga nüüd pean seda ebausuks.» Liu ja tema abikaasa on hea näide sellest, et Hiina usundibörsil on kristluse kurss tõusmas.
Hiina viit ametlikult aktsepteeritud usundit – taoismi, budismi, protestantlikku kristlust, katoliiklust ja islamit – võib praktiseerida üpris vabalt. Hiina kommunistlik võim ei sekku usuasjadesse seni, kuni seda ei peeta ühiskonnale ohtlikuks. Siis aga võivad asjad muutuda. Näiteks sünkretistlik Falun Gongi liikumine suruti vägivaldselt maha.
Seega on Hiina usuvabaduses tõsiseid puudusi. Kui vaja, siis saab riik usundeid pidada n-ö kitsal teel ehk üksnes vaimulikele asjadele orienteerituna. Näiteks kirikuid kontrollitakse. Osalt just sel põhjusel on Hiinas mitmemiljoniline ebaametlik nn kodukiriku liikumine. Paljud peavad ametlikke kirikuid liigselt riigi poolt ohjatavateks.
Riigi ametlik marksistlik ideoloogia seevastu hakkab murenema. Kuigi Hiina Kommunistlikul Parteil on üle 70 mln liikme ja kuigi liikmepilet avab tee teatud ühiskondlikele positsioonidele, ei haara ideoloogia hiinlasi endaga enam endisel viisil kaasa. Uus tõusev «ism» on lisaks usunditele natsionalism.
Hiina, Keskriik, otsib iseennast. Lõpptulemus mõjutab kogu maakera elanikkonda.
Artikli ja fotode autor on Kotimaa ajakirjanik Jussi Rytkönen.
Artikkel ilmus Kotimaas
20. oktoobril 2011.
Eesti keelde tõlkinud Kaido Soom.
Toimetus tänab prof Tarmo Kulmarit erialase konsultatsiooni eest.

Pildigalerii: