Hinge hind saab nähtavaks Kolgatal

Aga keegi rahva seast ütles Jeesusele: «Õpetaja, ütle mu vennale, et ta jagaks päranduse minuga!» Jeesus ütles talle: «Inimene, kes mind on seadnud teie üle kohtumõistjaks või jagajaks?» Ja ta ütles neile: «Vaadake ette ja hoiduge igasuguse ahnuse eest, sest külluseski ei olene kellegi elu sellest, mis tal on!» Ja Jeesus rääkis neile ka tähendamissõna: «Ühe rikka mehe põllumaa oli hästi vilja kandnud. Ja ta arutas endamisi: «Mis ma pean tegema? Mul ei ole kohta, kuhu oma vilja koguda!» Ja ta ütles: «Seda ma teen: ma lõhun maha oma aidad ja ehitan suuremad ning kogun sinna kõik oma vilja ja muu vara ning ütlen oma hingele: Hing, sul on tagavaraks palju vara mitmeks aastaks, puhka, söö, joo ja ole rõõmus!» Aga Jumal ütles talle: «Sina arutu! Selsamal ööl nõutakse sinult su hing. Aga kellele jääb siis see, mis sa oled soetanud?» Nõnda on lugu sellega, kes kogub tagavara iseenese jaoks, kuid ei ole rikas Jumalas.»
Lk 12:13–21

Mõnikord tögatakse inimesi võrdlusega, et neil on haugi mälu. Tegelikult on nii kalade kui inimeste mälu päris hea. Inimeste häda kipub aga olema selles, et mälu on valikuline. Otsuseid langetatakse mitte lähtuvalt kainest mõistusest ja senisest elukogemusest, vaid sellest, mida tahetakse uskuda ja mis tundub meelepärasem. See kehtib nii valimispäeval hääletussedelit täites kui ka pangakontoris laenutaotlust esitades.
Valikulise mälu probleem tundub olevat ka tähendamissõnas kirjeldatud rikkal mehel. Pole kahtlust, et ta teab une pealt, mida ütles Jumal paradiisiaias keelatud puust söönud Aadamale ning mis kõnekäänu kaudu on tuttav isegi Piiblit mitte tundvale meie aja inimesele: «Olgu maapind neetud sinu üleastumise pärast! Vaevaga pead sa sellest sööma kogu eluaja! Ta peab sulle kasvatama kibuvitsu ja ohakaid, ja põllutaimed olgu sulle toiduks!» (1Ms 3:17–18) Kas nüüd tema, kes kogu seda vaeva on näinud, ei olegi väärt oma palka? Ütleb ju Moosese kaudu antud käsk selgelt: «Ära seo kinni härja suud, kui ta pahmast tallab!» (5Ms 25:4)
Isegi kui tema raamatupidamine osutab, et pärast teatavaid investeeringuid, st uute aitade ehitamist, ei pea ta enam tööd tegema, vaid saab ühekordse kasumi arvel elada aastaid hõlbuelu, jätavad tema kavatsused tähelepanuta kõige olulisema asja. Sest nagu inimene ikka – ja võibolla meie samuti –, ei suuda ta meenutada, mida Jumal Aadamale veel ütles: «Oma palge higis pead sa leiba sööma, kuni sa jälle mullaks saad, sest sellest oled sa võetud! Tõesti, sa oled põrm ja pead jälle põrmuks saama!» (1Ms 3:19) Küsimus ei ole mitte selles, kellele kuulub tema vara, ega selles, kellele see ükskord pärandada, vaid selles, kellele kuulub ta ise. Ta on unustanud tõsiasja, et «vaim läheb Jumala juurde, kes tema on andnud» (Kg 12:7).
Täiesti olemuslik on ka see, et kui juba unustatakse Jumal, siis unustatakse ka ligimene. Rikas mees ei aruta uute aitade ehitamist oma sõprade või naabritega. Ta ei vaeva oma pead sellega, kas tema suurest saagist võiks osa saada ka puudust kannatav ligimene. Peale iseenese pole rikka mehe mõtetes ruumi kellelegi teisele. Teatud mõttes on see aga tema jõukuse mõõdupuu. Kuidas saab teda pidada rikkaks, kui tal abipalujale midagi anda ei ole?
Rahvasuu ütleb, et loodus tühja kohta ei salli. Kui rikas mees on unustanud Jumala, siis ei tähenda see kaugeltki, et ta mitte kedagi ei jumaldaks. Võime selle üle ise otsustada, kui jälgime tema mõttekäiku: «… arutas endamisi: «Mis ma pean tegema? Minul ei ole kohta, kuhu oma vilja koguda … Seda mina teen, mina lõhun maha oma aidad ja mina ehitan suuremad ning mina kogun sinna kõik oma vilja ja muu vara ning mina ütlen oma hingele …» Ning otsekui eelnevat kroonides, lõpetab oma arutu arutluse: «Puhka, söö, joo ja ole rõõmus.»
Julgeid tulevikuplaane visandades peab ta ennast valitsejaks nii oma vara kui tulevate aastate, nii mateeria kui aja, nii nähtavate kui nähtamatute asjade üle. Arvates oma hinge vajadusi piirduvat suure saagiga, riputab ta oma hinge külge hinnasildi. See pole mitte lihtsalt «kampaaniahind» või «odav väljamüük». See on müük alla omahinna, mille vältimatuks tulemuseks on püsiv maksejõuetus ehk pankrot.
Jeesus rääkis tähendamissõna vastusena palvele lahendada päranditüli. Näide rikkast mehest võib tunduda karikatuurselt liialdavana, ometigi esitab see meile kõigile sama küsimuse: kuidas on lood minu hingega? Mis on hinge hind? Kes suudab seda maksta?
See ei ole abstraktne küsimus. Hinge hind saab nähtavaks Kolgatal. Ainuke saak, mida meie hinge eest saab maksta, on magamaläinutest uudseviljana surnuist üles äratatud Kristus (vt 1Kr 15). Tulge ja põlvitage, et võtta vastu püha armulauda, maitske ja vaadake, et Issand on hea!

 

 

 

 

Illimar Toomet,
Märjamaa koguduse õpetaja