Hingevaenlase vastu saame võidelda Jumalat usaldades

Õnnis on mees, kes peab vastu kiusatuses, sest kui ta on läbi katsutud, siis ta saab pärjaks elu, mille Issand on tõotanud neile, kes teda armastavad. Ärgu kiusatav öelgu: „Jumal kiusab mind!“ Sest Jumalat ei saa kiusata kurjaga, tema ise ei kiusa kedagi. Pigem on nii, et igaüht kiusab ta enese himu, ahvatledes ja peibutades. Kui seejärel himu on viljastunud, toob ta ilmale patu, aga täideviidud patt sünnitab surma. Jk 1:12–15

Selle kirikuaasta paastuaja esimese pühapäeva tekstid räägivad kiusatustest, mille hingevaenlane saadab meile, rikkudes sellega Jumala poolt pakutava harmoonilise elu ning lüües kiilu inimsuhetesse ja igapäevaellu.
Mingil põhjusel arvab inimene alatasa, et keegi teine on süüdi. Väga raske on endas süüd näha ja seda tunnistada. Pahatihti seda ei tehtagi, on ju nii lihtne lihtsalt teisi süüdistada. Kui aga ei ole inimesi, kelle kaela süü oma eluraskuste pärast ajada, siis on võimalik süüdlaseks pidada Jumalat ja elada edasi magusas enesehaletsuses ning Jumala peale oma pahameelt välja elades. Nimetaksin seda vaimses mugavustsoonis vedelemiseks.
Meie elu koosneb valikutest. Igal hommikul astume valikute maailma: valime riideid, mida selga panna; päeval mõtleme, kas ja kus lõunastame; õhtul tuleb otsustada, kas vaadata telerit või minna trenni – ja nii päevast päeva. Need näited on argised ja võib-olla ei oskagi me neile suuremat tähendust omistada.
Kui aga süüvime detailidesse, siis näeme, et meie valikud sisaldavad ka palju olulisi asju. Valikud on needki, kui otsustame, kellega suhtleme, kellele end avame, keda usaldame ja keda oma eluraskustes süüdistame. Siinkohal astubki meie ellu hingevaenlane, kes soovib meie valikute tegemisel olla esimene viiul ja valede valikute teenäitaja.
Mis on tegelikult kiusatus? Eesti keele seletava sõnaraamatu järgi on see tugev tahtmine, iha teha midagi lubamatut, sobimatut või mittearukat. Kiusatus on ahvatlus, kiusav mõte, asjaolu või isik.
Kuna meie elu on täis valikuid, siis on ka kiusatusi palju. Reaalsus on see, et esmalt juhtub kõik meie peas. Inimesel on soov, tahe või iha millegi järele, siis tehakse valik, mõtlemata sellele, mida see endaga kaasa toob või millised on tagajärjed. Kui hingevaenlase ergutustele alludes läheme kaasa kiusatusega ning saadame korda mõtte, sõna ja teoga või ka tegematajätmisega midagi, siis tagajärjed on meile endile hävitavad. Pahatihti süüdistame neid, kes meie ümber, ning Jumalat, kes selles maailmas lubab meie arvates sündida asjadel, mis on halvad.
Piibel proovib inimest hoida õigel teel õpetuste ja manitsustega. 1Kr 6:12 öeldakse: „Mulle on kõik lubatud!“ – Siiski kõigest ei ole kasu. „Mulle on kõik lubatud!“ – Siiski miski ärgu saagu meelevalda minu üle! Niisiis, inimene ka selle piiblisõna valguses otsustab ise ja piiblisõna on tegelikkuses teenäitaja. Alatihti aga unustatakse või loetakse piiblisõnast välja vaid endale parimat, libisetakse mööda manitsustest ja hoiatustest ning elatakse ikka oma tahtmist mööda.
Piiblisõna ei parasta, vaid tõdeb: „Valvake ja palvetage, et te ei satuks kiusatusse! Vaim on küll valmis, aga liha on nõder.“ (Mk 14:38)
Tõepoolest, liha on nõder: soovi ja tahet ju oleks astuda vastu kurjale ja kiusatusele ning kõigele, mis on meie elus valesti, aga liha ei tule järele. Ainus, millest siinkohal lohutust leiame ja milles on olukorra parandamiseks võimalus, on kirjakoht: „Ja ära saada meid kiusatusse, vaid päästa meid ära kurjast!“ (Mt 6:13). Selles kirjakohas on lootus ja lubadus, niisamuti nagu ka meie pühapäevases tekstis: „Sest Jumalat ei saa kiusata kurjaga, tema ise ei kiusa kedagi“. Seega ei jää meil üle muud kui ausalt ja täie tõsidusega oma elule näkku vaadata. Anda tõele au ja muuta oma mõttelaadi.
Teised, samuti Jumal, ei kiusa meid ega saada kiusatusse, seda teeb hingevaenlane ja tema vastu saame võidelda, kui usaldame kõiges Jumalat. Jumal on kiusatuste võitja ja ilma temata on meil hingevaenlase ahvatlustele väga raske vastu astuda.
„Sinu tahtmine sündigu“ – see on lause, mida palvetame iga kord, kui lausume meieisapalve sõnu. Kui ka esmapilgul tundub see lihtne, siis tegelikult see lause on parim viis, kuidas hingevaenlast meist eemale sundida, kui tema meid suunata ja õigelt teelt kõrvale juhtida soovib. „Sinu tahtmine sündigu“ on palve, mis aitab meil püsida õigel teel ja teha õigeid valikuid. Palves anname Jumalale voli näidata meile õige tee, anda nõu, kuidas teha õigeid valikuid ja leida rahu oma hinges.
Kas sina oled valmis usaldama oma elu täielikult Jumala kätesse nii, et usaldad teda kogu oma hingest ja südamest? Usaldad Jumala näidatud teed ja liigud selles kindlalt ja kõigutamatult? Kas toetud igal hetkel Jumala tõotusele „Ja vaata, mina olen iga päev teie juures ajastu lõpuni!“ (Mt 28:20)? Aamen.

 

 

 
 
Tuuli Raamat,
PPA Lääne prefektuuri kaplan