Igatsedes tingimusteta armastust

1Kr 4:1–5

Kolmanda advendipühapäeva keskne sõnum kuulutab meile Jumala saabumisest oma rahva juurde Jeesuses Kristuses. Advendiaeg tähendab Jeesuse saabumise ootust. Kõige olulisemaks advendiks ehk tulemise ootuseks on see, et Jeesus tuleb oma sõnas, ristimises ja armulauas meie ellu. 

Me tohime Jumalat tänada, et ta on meid oma Vaimu läbi kutsunud ja oleme tohtinud oma leeripühal anda tunnistust sellest, kuidas Jeesus Kristus on tulnud meie ellu, kinkides meile usu anni. Enne seda oleme elanud ootuses, milles on olnud nii igatsust kui kahtlusi. Täna kinnitab Issand meile: ära karda, vaata ma olen iga päeva teie juures, kuni maailma ajastu lõpuni.

Meie palve ja igatsus on olnud õppida tundma Jumalat ning saada oma elule kindel alus ja eesmärk. Kui Jumal meid kutsub, tasub seda kutset võtta kui elu suurimat võimalust. Ärgem jätkem kirikusse tulemata inimeste pärast, vaid tulgem enda ja Jumala pärast. Usk on Jumala and ja selle anni omaja ei ole mitte lihtsalt usu omaja, vaid ka Jumala saladuste majapidaja. 

Piibli järgi ei ole kõik ajad ühesugused. Mõnel ajal on kergem Jumalat leida kui teisel. 

Me arvestame ajaloos aega enne ja pärast Kristust. Tänane päev võib olla mitme inimese elus selleks päevaks, millest tagasi vaadates jääb aeg enne Kristust ja edasi vaadates aeg koos Kristusega. Mitmed inimesed, kes on üle elanud surmalähedast kogemust, loevad sellest alates oma elupäevi ja aastaid otsekui algusest. Advendiaja 3. pühapäev on selleks väga hea algus. Me teame, kust oleme tulnud, ega suuda teada seda, kuhu oleme teel ja mis meid selles tulevikus ootab. Ühte võime aga kindlasti teada, et koos Kristusega, kelle läbi olen ma oma minevikus tehtud eksimused andeks saanud, võin alustada igat uut päeva, mis võib saada mitte ainult selle päeva, vaid ka tuleviku suurte asjade oluliseks alguseks.

Tänane pühakirja sõna kõneleb koguduse sõnakuulutaja väärikusest. Jeesus ütleb Peetrusele, kui too on tunnistanud Jeesuse Jumala Pojaks, et seda ei ole Peetrusele ilmutanud inimlik tarkus, vaid Jumal ise, ja ta ütleb: „Sina oled Peetrus ja sellele kaljule ma ehitan oma koguduse …“ Peetrust on siis peetud vaatamata sellele, et ta on oma Issandat salanud, esimeseks koguduse autoriteetseks juhiks. Tema kätte usaldatud sõnum on nagu lahingulipp, mille ta tõstis kõigile nähtavale kohale. Hiljem on kandnud seda läbi paari aastatuhande ühe uued lipukandjad. Tähtis ei ole aga lipu kandja, vaid tähtis on lipp. Mitte apostlite ja nende töö jätkajate isiklikud omadused ei olnud määravad ristiusu edenemisel, vaid selleks oli sõnum, mis võitis inimsüdameid. 

Erinevalt väga paljudest kohtadest ei peaks koguduses niivõrd arvestama hetke oludest kantud inimliku hinnangu või arvamusega, kuivõrd Jumala sõnaga ja ajaproovile vastu pidanud usuisade autoriteediga.Tulemas on see, kes tunneb meid paremini, kui võib tunda ükski inimene või ka meie ise. Tema toob ka pimeduse salajased asjad valge ette ja teeb avalikuks südamete kavatsused. Seepärast on meil põhjust iga päev paluda: „Ja anna meile andeks meie võlad!“ Ka siis, kui ma ei tea endal ühtegi konkreetset süüd olevat, ei ole ma veel seepärast õigeks mõistetud.

Mees ja naine olid elanud koos kaua aega. Nagu abielus ikka, oli olnud tõuse ja mõõnu. Ühel päeval puhkes suur tüli selle pärast, et mehel on liiga pikad tööpäevad. Purunesid nõud, mees oli mossis, naine vihane.

Kui naine oli nädal aega vaikinud, läks mees ta juurde kahe paberilehe ja pliiatsiga. Ta tegi ettepaneku istuda köögilaua äärde ja et kumbki paneks kirja, mida ta teisele ette heidab. Seejärel vahetaksid nad paberid ja arutaksid kirjapandu rahulikult läbi.

Naine alustas pilku tõstmata kirjutamist, sest tal oli palju pahameelt välja valada. Mees heitis naisele pika pilgu ja hakkas samuti kirjutama. Viieteistkümne minuti pärast vahetasid nad paberid. Mees vaatas paberilehte, mis oli äärest ääreni täis etteheiteid. Naine oli ilmselt väga vihane. Siis heitis naine pilgu mehe paberile ja ta silmist veeresid pisarad. Sinna oli suurelt üle lehe kirjutatud „Ma armastan sind, kallis!“.

Vaatamata sellele, mida oleme oma minevikus teinud või tunneme, kus keegi on meile haiget teinud ja heitnud selle sündimist ette ka Jumalale, igatseme tegelikult tingimusteta armastust. Vaatamata meie mõeldud mõtetele ja öeldud sõnadele väljendab Jumal end sõnadega: Ära karda, sest ma olen sind lunastanud, ma olen sind nimepidi kutsunud, sa oled minu päralt! Mäed liiguvad ja künkad kõiguvad küll, aga minu heldus ei liigu su juurest ja minu rahuseadus ei kõigu. Aamen.

 

 

 

 

Anti Toplaan,

Kuressaare koguduse õpetaja