Igavene päev ja armumeri

Aga on üks päev, see on Issanda teada, kui pole päeva ega ööd, vaid valgus on ka õhtuajal. Ja sel päeval voolavad Jeruusalemmast välja elavad veed: neist pooled Idamere poole ja pooled Läänemere poole; see sünnib suvel ja talvel. Ja Issand on kuningaks kogu maale. Sel päeval on Issand ainus ja tema nimi on ainus. 

Sakarja 14:7–9

Riho Saard andis hiljuti välja raamatu ühest meie möödunud sajandi legendaarsemast kirikuõpetajast ja õppejõust Evald Saest. Mäletan ühest loengust, kui Evald Saag kõneles prohvetite nägemustest ja ütles, et neid võib võrrelda ruumiliste piltidega, millel on oma tähendus igal ajalooetapil.

Sakarja ajal oli päevakorras pagendusest vabanemine ja Jeruusalemma hiilguse taastamine. Mõni peatükk eespool on kuulus sõnum, mida loetakse tavapäraselt palmipuudepühal ja kirikuaasta alguses: „Ole väga rõõmus, Siioni tütar, hõiska, Jeruusalemma tütar! Vaata, sulle tuleb sinu kuningas, õiglane ja aitaja. Tema on alandlik ja sõidab eesli seljas, emaeesli sälu seljas.” (Sakarja 9:9) Selles on nähtud klassikaliselt ettekuulutust Kristuse tulekule.

Mida aga tähendab tänane prohveti sõnum meie ajal meile? Kas oskas prohvet kahe ja poole tuhande aasta eest aimata, et kaugel põhjamaal on jaanipäeva lähenedes pikad päevad ning valgus ka veel õhtuajal? Või et meri, mida meie nimetame Läänemereks, kannab soome, saksa ja rootsi keeles hoopiski Idamere nime?

Vahel võibki prohveti sõnum meid väga üllatuslikult puudutada, anda märku, et Jumala sõna kehtib just praegu meie kohta ja minu kohta. Aga palju enam kui mõned kohanimed või ilmastikunähtused on Jumala sõna aktuaalne inimhingedele lootuse, andestuse ja lunastuse kinkijana.

Kaari Sillamaa ja Priit Pajusaar on kirjutanud laulu „Unistus igavesest päevast”, mis tundub otsekui võetud tänasest kirjakohast. Selle refräänis korratakse:

Me vajame päeva, vajame kestvat tõde ja valgust, mis toob elu. Ning sellest vaatepunktist annab prohvet Sakarja sõnum meile just õige suuna kätte. Oleme nelipühade ootuse ajas, Püha Vaimu väljavalamise ootuse ajas. Aga et see poleks vaid ühe kauge minevikusündmuse meenutamine, vaid et Jeruusalemma lättest, kus Jeesus võitis surma, võiksid elavad veed ka praegu voolata üle kogu maailma nii ida kui lääne poole.

Üks meie kiriku lauluraamatu võimsamaid koraale on minu meelest Dimitri Bortnjansky poolt Gerhard Tersteegeni sõnadele loodud „Ma kummardan Sind, Armuvägi”, kus esimeses salmis laulame:

Jeruusalemmast ulatub „armumeri” ida poole ja lääne poole, kindlasti ka põhja ja lõuna poole. Üle terve maailma. Elav vesi voolab nii suvel kui talvel. Kristus kui maailma valgus paistab kõikjale.

Kui tore, et meil on võimalus praegusel ajal Kristust kui „elavat vett” ja „maailma valgust” vastu võtta. Kas aga oskame seda võimalust ka piisavalt kasutada? Eks see on meie koguduste ja kiriku üks peamisi küsimusi.  Andku Jumal tarkust ja armu meie värskelt ametisse seatud piiskoppidele, aga ka kogu kirikurahvale, et saaksime kaasa aidata selle Vee ja Valguse levikule.

Vee ja valguse ühenduses kumab läbi ka ristimise temaatika. Tavaliselt on ikka küünal ristimisvaagna kõrval süüdatud ning kingitakse vastristitutele või nende vanematele küünlad palvega need kodus ristimise aastapäeval taas süüdata. Et tähtis sündmus ei ununeks, vaid ikka meeles peaksime, et oleme ristitud, oleme Jumala perekonda vastu võetud.

Esimesel nelipühal ristiti ligi kolm tuhat inimest. Eesti mõistes päris korraliku suurusega asula jagu rahvast.  Tänases EELKs on see hinnanguliselt paari-kolme aasta tegevus.

Öeldakse, et aastad pole vennad. Ka kevadised veed ujutavad mõnel aastal ümbritsevad niidud rohkem üle kui teisel aastal.

Prohveti sõnumi ruumiline pilt suunab pilgud ka ettepoole: „Ja Issand on kuningaks kogu maale. Sel päeval on Issand ainus ja tema nimi on ainus.” See saab kindlasti võimas vaatepilt olema. Kahjuks ei oska me siia aastanumbrit juurde märkida.

Aga kui me Jumala armust kord taevasse jõuame, siis seal on kindlasti igavene päev käes, kus Jumala kiitus kõigi huulil.

Rene Reinsoo

Kihelkonna koguduse õpetaja