Inglitele põnev, inimesele elustav lootus

Et teie usk läbikatsutuna leitaks palju hinnalisem olevat kullast, mis on kaduv, ent mida siiski tules läbi proovitakse, ja oleks teile kiituseks, kirkuseks ja auks Jeesuse Kristuse ilmumisel, keda te armastate, kuigi te ei ole teda näinud, kellesse te praegu teda nägemata ometi usute ja rõõmustate üliväga kirgastatud rõõmuga, kui te võtate vastu usu eesmärgi – oma hingede pääste. Seda päästet on hoolega otsinud ja selle üle juurelnud prohvetid, kes on ennustanud seda armu, mis teile on tulnud. Nad püüdsid välja uurida, mille kohta ja millisest ajast andis teateid nendes olev Kristuse Vaim, tunnistades ette Kristuse kannatusi ja neile järgnevat kirkust. Nendele ilmutati, et mitte neile endile, vaid teile, teie teenimiseks oli kõik see, mida nüüd teile on kuulutatud nende kaudu, kes teile taevast läkitatud Pühas Vaimus on toonud rõõmusõnumeid, millesse isegi inglid igatsevad kummardades vaadata.
1Pt 1:7–12

Minule tundub, et lootuse teema saab inimesele enamasti oluliseks lootusetusega kohtumisel. Lootuse igatsus saab just siis tõeliseks, kui inimese vaates tulevikku ei terenda enam kuigi palju seoseid tuttavate pidepunktidega, millest tuleviku mosaiigi kokku võiks sobitada. Mõistagi võime kõnelda lootuse vajadusest ka muudel hetkedel, aga minu kõrvale tunduvad need jutud pigem teoreetilised mõlgutused, mille sisu jääb õhukeseks.
Kirikuaasta alguse jutlusetekst räägib meile lootusest, rõõmusõnumist, mida prohvetid on juba igiaegadest kuulutanud ja mis Kristuse tulles on ilmsiks saanud. Lootust toov rõõmusõnum on sedavõrd eriline, et isegi inglid asja põnevusega näha on soovinud. Aga nii inglid kui ka prohvetid on selle sõnumi juures pigem kõrvaltvaatajad või vahendajad. Selle sõnumi sihtgrupp oleme ennem meie, täiesti argised inimesed. Meie olemegi need, kelle pärast Jumal midagi erilist on korda saatnud. Ilmselt on inglid just seda soovinudki näha, kuidas Jumal kunagise Eedeni ajas tekkinud sasipuntra lahti harutab ja algse korrastatuse taastab. Looja plaanitud suhteuuendust tema ja inimese vahel on rahvaile prohvetid vahendanud, et inimest raskustes, kannatustes, lootusetuses lootusrikkaks teha. Peetrus aga kinnitab, et rõõmu kogemise eelduseks on usk, mis viib hingede päästeni ehk teisisõnu inimese ja Jumala suhte tervikuks lõimitud seotuseni, mis kindlustab igikestva elava lootuse.
Esitasin sissejuhatuses mõtte, et lootuse otsimiseni jõuame läbi lootusetuse. Olen kaasteelistelt korduvalt kuulnud arvamust, et nende jaoks on veel vara Jumala asjadega tegelda. Küllap võib sellele mõtelda kunagi vanemana või siis, kui mingi eluraskus peaks tõsisemalt kimbutama. See, kes nõnda väidab, on arvamusel, et kuni ta veel ise toime tuleb, pole tarvis end liigsete mõtisklustega eksitada. On ka neid, kes on kaotanud igasuguse usu, et millestki võib veel pisutki parandavat leida, ja loobuvad seepärast edasi küsimast. Küllalt olen kohanud neidki, kes teavad rõõmusõnumist ja räägivad meelsasti isegi sõnumi sõnadest, aga innustuvad vaid pindmiselt. Nad pole lasknud valu enesele kuigi ligi ega käinud kannatuste sügavikust tundmist ammutamas. On ka neid, kes teavad ja tunnevad, aga hetkel uitavad oma olemises sootuks muudel radadel. Küllap on igaühel vabadus valida enesele parajana näiv tee igas hetkes. Aga praegu, alustades taas kirikuaasta ootusaega, on sobiv endalt küsida, kas ma vajan oma ellu rõõmusõnumit, mis kannaks minuni lootuse elustavat väge.
Võib-olla praegu ei olegi lootusetus minu jaoks põletav teema. Siiski arvan, et igaüks meist on aeg-ajalt päevades, kus rõõm ei püsi kuidagi ligi ja tulevikumõtted kaovad hägusasse halli. Küllap teame neil hetkil, kui väga vajaksime väge, mis meid tõtlikult voolava elu sees liikvel hoiaks. Rõõmusõnum, mida kirikuaasta algus meile meenutab, kannab endas väelist väge, millest jagub kaugelt enamaks kui vaid esimesteks hetkedeks. Jumala ammu kuulutatud julgustus, et inimene pole üksi eluheitlustesse unustatud, vaid saab alati täiendavat tasakaalu küsida Kõigeväeliselt, kõlab meenutava hüüatusena ka siinses advendi algushetkes.
Mõistagi võib see tunduda kulunud uudisena, aga minu kogemus kinnitab, et oluliste asjade meenutamist ei ole kunagi üleliia. Seepärast arvan, et on taas tähelepanemist väärt, kuidas arukalt haakida oma eluhooratas väärt võimaluse külge, mis kannab meid läbi kirikuaasta, eluaasta, eluaja, igaviku sisse. Kõikehõlmava rõõmusõnumiga koos rännates ei takerdu me enam nii tõsiselt muredesse, valudesse, kaotustesse, kõigesse, mis lootusetusesse viib. Sedavõrd avara pilguga ei tundu meiega toimuv enam nõnda lootusetuks tegev. Seesugust lootust ei piira maadligi mõte ega mahutu mõistmine. See lootus on ikka ja alati elav ja teeb lootuse kandjagi elavaks üle kõikide piiride. Aamen.

 

 

 

 
 
Naatan Haamer,
vikaarõpetaja