ISSAND hoiab kohtlasi

Jüngrid said rõõmsaks Issandat nähes. Jeesus ütles nüüd neile taas: «Rahu teile! Nõnda nagu Isa on läkitanud minu, nõnda saadan ka mina teid.» Kui ta seda oli öelnud, puhus ta nende peale ja ütles neile: «Võtke vastu Püha Vaim! Kellele te iganes patud andeks annate, neile on need andeks antud, kellele te patud kinnitate, neile on need kinnitatud.» Aga Toomas, keda nimetatakse Kaksikuks, üks kaheteistkümnest, ei olnud nendega, kui Jeesus tuli. Teised jüngrid ütlesid nüüd talle: «Meie oleme näinud Issandat.» Aga tema ütles neile: «Kui ma ei näe tema käte sees naelajälgi ning ei pista oma sõrme naelte asemeisse ega oma kätt tema külje sisse, ei usu ma mitte!» Ja kaheksa päeva pärast olid ta jüngrid taas kodus ja Toomas nendega. Uksed olid lukus, aga Jeesus tuli, jäi seisma nende keskele ja ütles: «Rahu teile!» Seejärel ta ütles Toomale: «Pane oma sõrm siia ja vaata minu käsi ning pane oma käsi ja pista mu külje sisse ning ära ole uskmatu, vaid usklik!» Toomas vastas talle: «Minu Issand ja minu Jumal!» Jee­sus ütles talle: «Kas sa usud seepärast, et sa oled mind näinud? Õndsad on need, kes ei näe, kuid usuvad.» Jh 20:20b–29

Oleme tulnud läbi ülestõusmisnädala pühalikkuse. Kogudustes on olnud ülestõusmisöö ristimisi. Vastsed koguduseliikmed on andnud tunnistust oma usust. Kahtlemata on see kinnitanud ka kogudust osaduse ja kasvamise kaudu Jeesuse jüngritena üheskoos käidaval teel.
Esimestel ülestõusmisnädalatel olid jüngrid üheskoos luku taga, sest nad ei teadnud, mida oodata. Pigem ootasid halvimat ja kartsid, et neilegi tullakse järele. Tullaksegi, kuid tulija on Ülestõusnu. Teda ei takista suletud uksed, aga ta on nähtav, kuuldav ja katsutav. Jeesuse haavaarmide nägemine rõõmustab jüngreid. Nii tunnevad nad ära oma Issanda. Jeesus rahustab ehmunuid tuttava tervitusega, soovides rahu. Ta on tõotanud jätta oma rahu jüngritele, see rahusoov siin on omal kombel lõplik. Jeesus elustab oma õpilasi Püha Vaimu anniga. Sellega algab pöördumatult neile uus elu rängas ülesandes – anda andeks Kristuse nimesse ristituile nende patud. Või andeksandmisest keelduda.
Kas Toomas on sellest välja jäänud, et teda ei ole kohal nii olulisel hetkel? Ega me palju enamat evangeeliumidest Tooma kohta teada saagi, kui seisab siin selles kirjakohas. Küll aga läks siit käibele tänapäevani kasutatav lühiiseloomustus «uskmatu Toomas». Toomast ei ole nimetatud nende seas, kellega Jeesus pidevalt tegeleb. Enim kasvatab Jeesus ju Siimon Peetrust. Korduvalt väljendab Peetrus uskumatut kangekaelsust ja pikalisust taipamises, kes tegelikult on Jeesus ja mis on Jumala tõeline tahe kõigi nende üheteistkümne suhtes. Ometi ei öelda tema kohta «uskmatu Peetrus»! Usuga esineb teistelgi jüngritel raskusi. Kõik nad asetatakse ühel või teisel moel Jeesuse äratundmise küsimuse ette.
Ehk ei kõnelnud Toomas üksnes kohtlane kahtlus, vaid ta nõudis nähtavat tõendust bravuurse trotsiga. «Aga meie oleme Issandat näinud», kuuleb ta teistelt. Isegi kui kaaslased otseselt ei osatanud tema väljajäämist kohtumiselt Ülestõusnuga, meenutab see olukord midagi kristlaste igavesest dilemmast. Nimelt seda, kuhu on asetatud rõhk: kas «ma olen ISSANDAT näinud» või «MINA olen Issandat näinud» …
Mida peaks tegema Toomas oma ilmajäämises? Ta ei olnud õigel ajal õiges kohas ja on tõelisest pühendunute ringist välja jäänud. Mõistetav on, et ta tahab nüüd ise oma silmaga näha ja oma käega katsuda. Niipea aga, kui see võimalus antakse, ei soovi ta seda enam kasutada. Tal ei ole vaja. Kes on tundnud ligilähedastki selgusehetke, tunneb selle siin ära. Kiusatused, eelarvamused ja kahtlused lakkavad olemast senisel kujul. Selge on jüngri enesemääratlus: korraga ta teab, kust ta tuleb, kes ta on ja kuhu on minemas. Tema on läbinisti tunnetatud. Ihulike silmadega nägemine ja käega katsumine ei sega enam. Ja nii tunnistab Toomas oma usku. See lühike kontsentreeritud usutunnistus kirjeldab põgusalt ja napilt, aga võimsalt Tooma äratundmist. Kes on Jeesus Kristus sulle ja kes oled sina ise.
Toomas osutus pärimuse kohaselt apostlina edukaimaks geograafiliste mõõdupuude järgi otsustades, jõudes kõige kaugemale. Tema kuulutustööst tunnistavad India toomakristlased. Kuid Toomal oli kanda pöördepunkt nägemisest uskumisse. Nägemine pöördub uskumiseks nüüdsest peale – «Et sa mind oled näinud, siis sa usud. Õndsad on need, kes ei näe ja siiski usuvad!»
Äratundmine on osa pidevast õppimisest, teekond. Olla jünger tähendab usu ja usalduse õppimist koos kõigi selle tagasilöökide ja kahtlustega. Meil on aga võimalus läheneda taas ja taas koos kõigi oma kahtlustega Issandale. «Kui me võtame vastu inimeste tunnistuse, siis Jumala tunnistus on suurem, sest see on Jumala tunnistus, et ta on andnud tunnistuse oma Poja kohta. Kes usub Jumala Pojasse, sellel on see tunnistus olemas enese sees.» (1Jh 5:9–10a)

 

 

 

 

Elve Bender,
Tarvastu koguduse õpetaja