Issand, meie õigus

Vaata, päevad tulevad, ütleb Issand, mil ma lasen tõusta Taavetile ühe õige võsu; tema valitseb kui kuningas ja talitab targasti, tema teeb maal õigust ja õiglust.
Tema päevil päästetakse Juuda ja Iisrael elab julgesti; ja see on nimi, millega teda hüütakse: «Issand, meie õigus».
Seepärast, vaata, päevad tulevad, ütleb Issand, mil enam ei öelda: «Nii tõesti kui elab Issand, kes tõi Iisraeli lapsed ära Egiptusemaalt», vaid: «Nii tõesti kui elab Issand, kes tõi ja juhtis Iisraeli soo järglased põhjamaalt ja kõigist maadest, kuhu ma olin nad ajanud.» Ja nad hakkavad elama oma maal.
Jr 23:5-8

Käesoleval ajal peame kõige õigemaks ühiskonnakorraks demokraatiat. Vahest armastame seejuures lausa rõhutada, et rahva hääl tähendab Jumala häält. Kui rahvas on oma valiku teinud, siis see valik ei pruugi kõige õigem olla, aga süüdistada ei ole kedagi, sest enamus on nii soovinud. Kui kannatame, siis oma lolluse pärast.
Ometi ei ole rahvas aga peaaegu kunagi rahul oma valitsejatega. Ikka tundub, et valitsejad teenivad iseendid, aga mitte riiki. Rahva esindajate ja rahva vahel on vähemalt ajakirjanduse väitel üha suurem lõhe.
Siiski, selline rahulolematus ei ole omane ainult meie ajastule ja rahvale.
Prohvet Jeremija raamatust leiame rahulolematust oma kuningakoja suhtes. Ükski kuningas ei leia armu prohveti silmis. Prohvet aga usub, et päevad tulevad, kui Jumal annab Taaveti soole ühe õige võsu, kes valitseb targasti ja õiglaselt nagu tõeline kuningas.
Prohvet ei arvesta niisuguste päevade tulekuga lähitulevikus. Need tulevad kunagi hiljem. See tähendab, et prohvet ei näe sellist nägemust jutustades enda lähikonnast üht või teist õigemat kandidaati kuninga kohale. Ta ei tegele valimiskampaania või kuninga kukutamisega, ta usub Jumala tahte paratamatut võidulepääsu. Sündigu see varem või hiljem. Passiivse vormi taga on Jumal, kes loob sootuks uue olukorra.
Esimese advendi pühapäevaga astume Kristuse tulemisaega. Hakkame tegema ettevalmistusi jõuludeks, Jeesuse Kristuse sünnipäevaks. Meile on oluline mõelda sellele sündmusele, mis muutis maailma ajalugu. Jeesus sündis ajaloolise isikuna umbes kuus sajandit pärast prohvet Jeremijat. Küllap maksaks mõelda ka sellele, et hiilgava ja vägeva tulevikukuninga asemel näeme Jeesuse näol Galilea rändprohvetit, kes hukati ristil. Saame täie õigusega küsida, kas Jeesus ikka on see kuningas, kellest prohvet Jeremija räägib?
Vastamiseks ei piisa ainult «jah» sõnast, on vaja tunda enamat.
Vana Testament on paljuski ajalooraamat. Ometi ei ole see ilmalik ajalugu. Sellel on lunastuslooline tähendus. Paabeli vangipõlve ajal on Põhjariik ja Lõunariik eraldiolevad Iisraeli osad, Jeremija näeb neid aga juba koos. Rõhk ei ole olukorra kirjeldamisel, vaid vaimsel nägemusel ja ootusel. Jeesuse ajaks on riigid juba ühendatud, Jeesus kui kuningas ei ole nende ühendaja, ometi ei sega see prohvetit kõnelemast Jeesusest kui tõelisest Taaveti soost tõusvast kuningast – vaimsest liidrist. Olukord saab ehk pisut mõistetavamaks, kui märkame, mida prohvet ütleb. Jehoova mitte ainult ei kingi oma rahvale õigust ja õiglust, vaid Ta on ise nende õigus. Jumalalt antavat õigust ei ole võimalik lahutada Jumalast.
Jeesuse Kristuse ette kummardudes on Ta meile usu kaudu Jumalalt antud kuningate Kuningas, kelle sarnast maailma ajaloos teist ei ole.
Nendel päevadel valime oma kirikule uut peapiiskoppi. Esimeseks advendiks on kirikukogul otsus langetatud ja uue ülemkarjase nimi teada. Soovime talle kogu kirikurahvaga rohket Jumala õnnistust ja võtame teda kanda oma eestpalvetes.
Kes on kiriku peapiiskop täna?
Praeguses, vaimulikust elust võõrdunud ja tarbimisele orienteeritud ühiskonnas ei ole kerge seda ülesannet täita. Kui võrrelda peapiiskoppi turumajanduses tegutseva vabriku direktoriga, kes peab tootmise ja turustuse tagama, siis võiks talle lausa kaasa tunda. Kirikul ei lähe turumajanduses hästi. Õnneks ei ole kirik vabrik ega peapiiskop vabriku direktor. Kiriku ülemkarjase amet ei ole ilmalik amet ja tema edukus ei sõltu end selle maailma võimukoridorides koduselt tundmisest. Piiskopi amet on ennekõike vaimulik amet. Selle tähendus ja aktsent on antud Jeesuselt Kristuselt.
Lõpetuseks tahan tähelepanu juhtida veel ühele seigale, mis ei ole vähemalt minu meelest sugugi kõrvaline. Tänane sõna on otseselt seotud prohvet Jeremijaga ja Jeesuse Kristuse kui tõelise kuningaga. Kaudselt olen siia kaasanud meie kiriku jaoks olulise teema – peapiiskopi valimised, tema isiku ja ameti. Ometi ei tähenda see seda, et meile ülejäänutele on jäetud abitu ja passiivne kõrvaltvaataja roll. Prohvet kuulutab tõelise kuninga tulekut oma rahva jaoks. Seega sõltub väga palju rahvast, kas tõelisele kuningale on kohta mujal kui ristil. Tõelisi väärtusi on võimalik esil hoida ja järgida üheskoos, mitte üksi. Kui ootame tõelist kuningat või karjast, siis minu jaoks tähendab see ennekõike tõelist vaimulikku puhastumist ja uuekssaamist, osadust Jumala ja üksteisega. Issand on meie õigus.
Jüri Vallsalu,
Hageri koguduse õpetaja