Issand, meie õigus!

Vaata, päevad tulevad, ütleb Issand, mil ma lasen tõusta Taavetile ühe õige võsu; tema valitseb kui kuningas ja talitab targasti, tema teeb maal õigust ja õiglust. Tema päevil päästetakse Juuda ja Iisrael elab julgesti; ja see on nimi, millega teda hüütakse: «Issand, meie õigus». Seepärast, vaata, päevad tulevad, ütleb Issand, mil enam ei öelda: «Nii tõesti kui elab Issand, kes tõi Iisraeli lapsed ära Egiptusemaalt», vaid: «Nii tõesti kui elab Issand, kes tõi ja juhtis Iisraeli soo järglased koju põhjamaalt ja kõigist maadest, kuhu ma olin nad ajanud.» Ja nad hakkavad elama oma maal.
Jr 23:5–8
Alustades uut kirikuaastat hakkame käima taas seda ringi läbi pühapäevaste teemade, et kaasa elada Jeesuse eluga seonduvatele sündmustele. Kuid eesmärk ei ole üksnes kaasa elamine, vaid arusaamine Jeesuse Kristuse ilmumisest siia maailma. Advent tähendab ootust. Esimesel advendil ei alusta me üksnes valmistumist jõululapse Jeesuse vastuvõtmiseks, vaid meie jaoks on tähtsaim, kuidas olla valmis teda vastu võtma, kui ta ilmub ajastu lõpul kui kuningas. See ajastu lõpp on siiski iga inimese jaoks siis, kui tema elutee siin maailmas otsa saab. See tähendab, et meie igaühe ajastu lõpp ei tule meie kätte mitte ühel ja samal ajahetkel.
Milline lahendus õiglasest kuningast terendas Jeremija silme ees neid ridu kirjutades, kas me seda täpselt teada saamegi. Eks praegugi, nii nagu seda Jeremija oma mõttes tegi, püütakse sättida selle kuninga kohale erinevaid nimesid, kuid igal kuningal on oma probleemid, mis teda täielikult õiglaseks ei tee. Miks küsida praegu muude lahenduste järele, kui võime ütelda, et eks Jumal andnud teada Jeesusest kui ainsast õiglasest kuningast.
Jeesust mõistame kui kuningat, kes on tulnud maailma jumalikku korda looma ning tegema õigust ja õiglust. Kui valitseja on õiglane, siis kehtestab ta õiguse kõigile riigi alamaile ühtviisi. Õigusest ja õiglusest kipub aga siin maailmas ikka puudu olema. Olukorrad lähevad sassi iga inimese oma õiguse ainuõigeks pidamise tõttu. Sellepärast on usklikel inimestel õiglase õiguse tutvustamise ülesanne, lastes oma õiguse tagaajamise asemel Jumala õiglusel avalikuks saada endi elus. Advendiajal oleks vajalik, et meie, kes me oma elus Jumalaga arvestada tahame, võtame aega end läbi katsuda ja järele mõtelda, missugused on need püsivad ja inimkonna eksistentsi soodustavad väärtused, mida Jeesus meile pakub.
Jeremija ajal, kui seda raamatut kirjutati, olid meie ajast erinevad olud. Ometi osati ka siis igatseda õiglast valitsejat, nii nagu meiegi tänapäeval soovime. Siit võib leida isegi kaasaegse paralleeli. Kui meie president tegi üleskutse, et eestlased üle maailma koju tagasi tuleksid, siis ootus õiglase kuninga järele, kes tooks ja juhiks «Iisraeli soo järglased koju põhjamaalt ja kõigist maadest, kuhu ma olin nad ajanud», tundub üsna kaasaegsena. Mida saaks olla meil selle vastu, et keegi suudakski need laiali pillatud või jooksnud lapsed oma maale tagasi kokku koguda. Muidugi võime me selle maa all mõtelda ükskord saabuvat taevast kodumaad. Aga miks ei võiks ka see hälbinud ja Jumalast kaugele hajunud eesti rahvas olla see, kes koguneb oma kunagi nii kalliks peetud Jumala ümber. See on ju meie igatsus, et selle rahvaga midagi head juhtuks.
Kui mõtleme veel eesti rahva omapärale, et jõuludel kogu pere kokku kogunes, siis selles on ju varjul midagi väärtuslikku, mille järele eriti jõuluajal igatseme. Miks ei peaks me hoolega palvetades valmistuma ise ja kaasa haarama ka teisi? Muutusteks, ikka muutusteks. Muutustest meile kirjakohas räägitaksegi, muutustest, mida meie õiglane Issand meis esile saab tuua. Me ootame Teda, kes meid õigeks teeb.
Kristlased peaksid olema vahendajad nende jaoks, kes ei tea mitte midagi Jumala halastusest ja armastusest. Esitades muutumise vajadust sellele rahvale, võiks olla üheks arvestatavaks argumendiks, et meile ei ole võõras mõtlemisviis oodata ühendavat juhti ning valitsejat. Oleme minevikust selle unistuse kaasa võtnud. Kui inimlikud valitsejad pole ootusi täitnud, siis miks ei tohiks me oodata Teda, kes on üllas ning hea ja kellele inimesed on tähtsad – Jeesust Kristust. Kui keegi peab seda väidet tähtsusetuks, aga ikkagi tähistab jõule, kas ta annab endale aru, et selles on suur vastuolu. Vastuoludest lõhestatud inimesed on kõige õnnetumad. Aga jõuludest ei oota me õnnetuna olemist. Tahaksime kogeda midagi, mis on argipäevadest nii erinev.
Jõuludesse tuleb iga inimene otsima head. Mõned ehk peidavad selle unistuse sügavale, et keegi ei peaks neid nõtradeks. Ometi väga paljud tulevad usaldades ja lootes – ehk jõuab Jõuluissand minugi koju, et tuleks õiglus, ausus ja headus meie juurde ja armastus kosutaks meie hinge ning kujundaks inimsuhted.
Aamen.

Markus Haamer,
Põltsamaa koguduse õpetaja