Issanda ülimus särab meie päevas

Sest vägede Issandal on päev: kõigi suureliste ja kõrkide jaoks, kõigi jaoks, kes kõrgele on tõusnud, et neid alandada, kõigi Liibanoni kõrgete ja uhkete seedrite jaoks ja kõigi Baasani tammede jaoks, kõigi kõrgete mägede jaoks ja kõigi kõrgemate küngaste jaoks, kõigi kõrgete tornide jaoks ja kõigi tugevate müüride jaoks, kõigi Tarsise laevade jaoks, kõigi toredate laevade jaoks. Siis painutatakse inimeste ülbus ja alandatakse meeste kõrkus. Jah, sel päeval on Issand üksinda kõrge. Ebajumalad aga kaovad täiesti.

Jesaja 2:12–18

Leidub mõnigi päev, mida eriliselt ootame kirikus aasta jooksul ja eriti suvel. Üks selline ootuseväärne päev on näiteks hõbe- või kuldleeripäev. Seda päeva ootame eespool saabuvat, seda päeva naudime käesolevana, sel päeval meenutame 25 või 50 aasta tagust leeripäeva. Meenutame oma kavatsust ja otsust tulla kirikusse leeriõnnistamisele. Sellel otsusel pidi olema põhjus, sellel talitusel pidi olema eesmärk. 

Leeri tulema innustas meid vanemate sügav soov, aga ka meie enda põnev huvi põlvitada altari ette õpetajalt õnnistust vastu võtma. Oli see soov seotud isegi mitme õnnistuse palumisega, et näiteks oma abielu pühalikult ja põnevalt laulatada. Või et korraldada peres veel laste ristimisi. Oli soov täita huvitavad pühalikud kombed, mida meie pered olid põlvest põlve edasi kandnud. 

Leeripäev vajas ettevalmistusi. Nende hulka on ikka kuulunud õpetus. Et me teaksime ja tunneksime kümmet käsku, oma usutunnistust ja Issanda palvet. Et oskaksime neid selgesti lausuda. Et teaksime Jumala antud seadusi, võiksime nende järgi hoida iseennast ja oma kaasinimesi, et ka oskaksime vaadelda elunähtusi, võtta seisukohti, anda hinnanguid. 

Pühapäev kutsub meid iseennast läbi katsuma ja selliselt kutsus ja juhendas meid ka meie leeripäev. Et Piibli käskude valgel vaadelda omaenda elutegevust. Lugeda taas läbi usutunnistust ning avastada sealt pikem õpetus Jeesuse Kristuse lunastuse kohta, kuidas see on meile antud ja tarvilik.

Siduda käed, kummardada omaenda pea ja alanduda paluma Jeesuse õpetatud sõnu. Lihtsalt ja alandlikult, kuna oma usualase leeriõppe sügavusega me ikkagi liiga palju hiilata ei saa. 

Piibel viib meid täna tagasi paar tuhat aastat ja isegi veel umbes seitse sajandit lisaks. Ühel puhul tõotab Issand prohveti kaudu iseenda kõrge võimu selget ilmnemist meile kõigile. Teisel puhul manitseb Jeesus varisere, kes pidid oma usualaste teadmistega küll ületama meid võrreldamatult rohkem.

Oma usualast haritust variserid ei varjanud, vaid esitlesid seda avalikult. Vastupidiselt neile, kes 50 aastat tagasi olid oma leeris käimisega ettevaatlikud ning kippusid seda pigem saladuses hoidma. Kohati on see poole sajandi tagune hoiak meile omaseks jäänud ning peame ikka hoopis julgustama üksteist oma usku palju kindlamalt välja tunnistama.

Peame julgustama üksteist, et me lihtsalt tunnistaksime oma usku Jumalasse ning oma vajadust Kristuse pääste ja õnnistuse järele. Et tuleksime selle usu tunnistamiseks kirikusse ka hõbe- ja kuldleeripühale, tuleksime siia taas jumalateenistusele ja armulauale, et läheksime kirikust oma teele jälle julges palvemeeles. 

Nii peame julgustama iseennast ja üksteist siiski pigem variseride kommetele lähenema ja oma usku ning palvet vahel ka valjusti väljendama. Samas õpetab täna Piibel meid hoiduma igasugusest kõrkusest, ülbusest, upsakusest. Selleks on võimalusi ja ohtusid mitmeti.

Võime kristlastena heituda hoolimatust upsakusest ja ülbusest oma tõekspidamiste vastu, kuna seda võib meil olla raske mõista. Aga meiegi peame läbi katsuma iseennast, et me oma usuliste kommetega ei jääks upsakaks ega jäigaks. 

Ma arvan, et meil napib üksteise kuulamise võimet. Oleme varmalt valmis välja ütlema omalt poolt igasuguseid mõtteid ja hinnanguid üksteise kohta. Ühed tahavad jääda iseendaks ning sellistena pääseda kristlikku osadusse. Teised tahavad püsida kitsais, meie arvates kristlikes standardeis ning näha inimesi nende järgi joondumas.

Täna arvan, et me vajame rohkem alandlikku ja aktiivset palvemeelt, avatust Kristuse elavale sõnale, on vaja, et oleksime kannatlikult avatud kuulama oma kaaslasi ning haiget tegemata selgitaksime oma mõistmisi. Ja et me siiski selle avatuse juures suudaksime austada vajalikke piire.

Maailmas jätkub küllalt palju otsinguid ning üha enam uusi avastusi. Meis aga elab heameelne tänu oma leeripäeva taas pühitsedes. Sest meie elav ja püsiv usk Issanda päevasse, mis toob esile Jumala kõrge ülevuse, kummutades igasuguse inimliku uhkuse, see usk ja lootus on meile rõõmustav ja julgustav.

Me oleme meeleldi alandlikud ja kuulekad Issandale ning usaldame tema kõrgust ja ülevust meid kaitsma, õpetama, juhatama. Ning mõistame, kuidas tema vabastab meid koormatest. Me ei otsi ega vaja enam midagi muud, sest Jumal üksinda täidab meie vajadused viimseni.  

Arvo Lasting

Helme, Taagepera ja Mõisaküla koguduse õpetaja