Meie tõeline lootus on Jumalas

5Ms 32:36–39

„Kus on nende jumalad, kalju, mille peal nad pelgupaika otsisid?“  loeme 5. Moosese raamatust. Tema näeb, kui meie jõud on kadunud, kui pole jäänud orja ega vaba.  Kui meie maine kindlustunne on kokku varisenud.  Me elame ajastul, kus tehnoloogiline progress ja materialism on saanud liiga paljude inimeste jaoks selleks valitud kaljuks, mille peale nad loodavad. Inimene kogu oma olemisega on siin ilmas ajutine, tõelised väärtused ja tugevused aga on vaimsed, mida tuli ei taha ja rooste ei riku.  Samamoodi nagu maja aluspinnaks tuleb valida see kalju, mis kannab, tuleb seda teha ka arusaamiste ja veendumustega.

Oleme näinud, kuidas finantskriisid, ebastabiilsus, loodusõnnetused ja viimase aja pandeemia-aastad on purustanud selle illusoorse turvalisuse ja tugevuse tunde. Meie usaldus tehnoloogia, majanduskasvu ja seda kandnud veendumuste vastupidavuse osas on küsimärgi alla sattunud. Tõusnud on küsimused: „Kas need on need jumalad, kelle peale inimene on loonud oma pelgupaiga?“ Moosese raamat ütleb: „Nähke nüüd, et see olen mina, ainult mina, ega ole ühtki jumalat minu kõrval!“ See on Issanda kutse meile meenutada, kus asub tõeline kindlus. See ei asu inimese tahtmistes, vaid Jumala kätes. Ta ütleb: „Mina surman ja teen elavaks, mina purustan ja mina parandan.“

See ei tähenda, et me peaksime loobuma tehnoloogiast või ignoreerima majandust, mis toetavad tänast ühiskonda, sest meid on ka selleni juhatatud, aga küsimus on just tasakaalus. Pigem tähendab see, et me peame mõistma, et need asjad on ainult üks osa, need on maised väärtused. Kõik on osa loodust. Aga hing igatseb taevalikke väärtusi. Meie kui kristlaste kutse on olla selle maailma valguseks ja soolaks, toetades üksteist läbi katsumuste ja tuletades meelde, et meie tõeline lootus ja usaldus on Jumalas, olles teadlikud, et meie jõud ei tule mitte inimlikust vägevusest või ühiskondlikest saavutustest, vaid Loojalt. Me käime oma teed ja täidame oma ülesandeid. Nii nagu iga halg lõkkes loob oma osa kumast ja soojusest, mis koldest paistab. Meid kutsutakse üles otsima kindlust mitte pelgalt maistest saavutustest, vaid Jumala sõnast ja õpetusest. Meie tugevus on temas, kes ütleb „surman ja teen elavaks, purustan ja parandan“.

 Head inimesed, ärgem siis pangem oma usaldust mööduvatesse asjadesse, vaid otsigem varjupaika kõigeväelises Jumalas, oma mitte kunagi kõikuvas kaljus ja tõelises päästes. Ärgem unustagem, et Jumal soovib mõista õigust oma rahvale ja halastada oma sulaste peale. Ta on meie kõrval, kui meie jõud on kadunud, kui  oleme nõrgad. Ja just siis, kui me tunnistame oma abitust ja vajadust Jumala järele, võime tõeliselt kogeda tema päästvat väge ja armastust. Ja nii nagu me loeme apostel Pauluse teisest kirjast korintlastele: „Tema julgustab meid igas meie ahistuses, et me suudaksime julgustada neid, kes on mis tahes ahistuses, julgustusega, millega Jumal meid endid julgustab./…/ Kui meid nüüd ahistatakse, siis sünnib see teie julgustamiseks.“ (2Kr 1:4,6)  Maine tee ei ole alati sile, aga teekäija valib, kuhu ta pöörab oma pilgu. Takistustele või sihile. Küsimus on tulemuses, kas see kannab või kahjustab.

Kirik on usu koda ja usk on hinge kodu. Kui keegi enam ei kuula, siis Issand kuulab alati. Kui kusagile ei ole enam minna, siis kiriku uksele saab alati koputada. Tihtipeale kaotab inimene aga fookuse ja asub ise lahendama neid asju, milles palvesse tuleks laskuda. Kus on vaja juhatust, mitte jonni. Ja me peame paluma tarkust ja kannatlikkust leida see õige valik, mille järgi oma suund seada. Kuigi meile võib tunduda, et me oleme unikaalsed ja erilised, oleme siiski kõik osa loodust, me kõik oleme inimesed. Omaenda vigade ja voorustega, eksimiste ja õnnestumistega. Aga me oleme siiski Jumala lapsed Jumala loodud ilmas ja käime oma teed. Ja see, mida meie ise enda ümber jagame, sellises keskkonnas me ka elame. Hoolimine ja hoolimatus on vastandid, meil on õpetus ja sõna.

Nii palju head kui me enda ümber suudame luua, niisama palju näeme seda ka ümbritsejatelt tagasi peegeldumas. Nii palju kui suudame olulisele keskenduda, nii palju laeme maha tarbetut koormat oma õlgadelt. Sest see, mida päriselt on vaja, ja see, mida me tahame, on kaks eri asja. Tänapäeva katk stress tuleb sellest, kui tahtmised ei täitu. Aga tahtmised on kahe teraga mõõk, ühelt poolt motiveerib tegutsema ja teiselt poolt lõikab valusalt. Pole saladus, et enamik inimesi jõuab usu juurde hädas. Tihti ka vaimses hädas, kus maised valikud tunduvad abitud – see on see hetk, kus ärgatakse usule. Sest kui kõik ebaoluline kõrvale jätta, siis hing püüdleb Looja poole. Kui maised valikud on liiga vähesed, siis pöördutakse taeva poole. Üks vana kapten on öelnud, et uppuvas laevas ei ole kedagi, kes ei usu.  Küsimus on, kas ka jäädakse usu juurde. Kui olud on lahenenud, langetakse tihti tagasi näilist järgima. Siiski, taipamine võib võtta aega. Tuleb hästi valida, mis on see kalju, millele toetuda. Sest mõni kannab alati, mõni mureneb ajaga kiirelt.

Marek Alveus

Nõmme Rahu koguduse abiõpetaja