Jeesus elab meie tegudes

Küünlavalgus. Rikkalikult kaetud laud. Kitarrihelidesse sulandub suupill, siis viiul ja klahvpill. Lauldakse. Issanda kiituseks ja inimeste lohutuseks. Väliselt ei näi miski viitavat sellele, et klubi, kus asume, on tegelikult osa vanglast ja et preestri, teoloogi, õpetaja ja teiste vabatahtlike kõrval on siia kogunenud nii endised kui praegused karistuse kandjad. Käimasolev on iganädalane kristliku vennaskonna Prison Fellow­ship Norge külaskäik ühte Norra 44 vanglast.

Kristliku vanglavennaskonna on asutanud 35 aastat tagasi Watergate’i afääri üks osaline, president R. Nixoni nõuandja C. W. Colson oma vanglakogemustele tuginedes. Praegu töötab vabatahtlike organisatsioon 120 riigis.
44 vanglat Eesti nelja kõrval? Ei, ei, Norra on endiselt turvaline ühiskond ja vange on siin suhtarvuna ligi viis korda vähem kui Eestis. Vahe on selles, et nimetute ühikute asemel on siin pigem sellised koduvanglad, kus kinnipeetavaid 12–120.
Vangimaju on range režiimiga kinnipidamismajadest kuni vabakäiguvanglateni, kõigis neis toimetab aga pigem sotsialiseerumise toetamine kui meie mõistes vangla.
Jah, Norra vang elab pisikeses korteris, kus ei puudu teler, vannituba ja külmkapp ning mille juurde kuuluvad õppimise ja töötamise võimalused kõige kaasaegsemal tasemel. See on ühiskondlik otsus. Norra vanglates puudub vägivald. Suurim häda on sisserändajad, kes moodustavad vangidest pea poole.

Kristlus pole enam riigi osa
Norras on kirik ja riik 2012. aastast ametlikult eraldatud. See eraldatus on eelkõige finantsiline muudatus, konstitutsiooniline luterlus on endiselt jõus (kuningas peab olema luterlane), kuid sekulariseerumist tajuvad kõik, eriti valusalt muidugi kirikuga seotud ühendused.
Ka vanema põlvkonna kodanikud pole ennast alati aktiivseteks kristlasteks pidanud, ometigi on kristlus olnud Norras ühiskonna kindel osa. Kasvav mõju on ka paljukultuursusel, mis oma mitmepalgelisust Norraski tasapisi näitamas. Muide, Norra kultuurielu on värskelt muslimi juhtida.
Kuidas see meisse puutub? Mis sõnumit see meie jaoks kannab?

Ühiskonna muutumine saab olla vaid koostöö
Inimese karistamine tema pikaajalise ühiskonnast eemaldamisega on tuntud vaid lühikest aega. Jah, aga isegi Jeesus oli vanglas, vaidlete. Muidugi, kuid vangla oli lühiajaline peatuspaik teel tegeliku nuhtluseni, milleks oli enamasti piinarikas lõpp.
Vangla kui karistusasutuse kontseptsioon on arenenud vaid mõnisada aastat. Just vangistus ja selle peegeldused on tänapäeva ühiskonna tegeliku sisemise kultuuri ja arengu indikaatorid, väidavad mitmed tuntud mõtlejad.
Ühe määrajana võiksime tuua ka vangide päritolu – kui Eestis on vaid mõni üksik võõramaalane trellide taga, siis Põhjamaade suureks probleemiks on saanud just Ida-Euroopast, Nigeeriast ja kasvavalt Rumeeniast tulnud.
Uus-Euroopast pärit kriminaalid erinevad kohalikest oma suhtumise ja kultuuri poolest. Enamasti püütakse nad kiirkorras kodumaale tagasi saata (nt Leeduga on juba vastav kokkulepe), kuid sellele eelneb ikkagi kohalikus parandusasutuses veedetud aeg.
Avatud Euroopas on nii eesmärgid kui probleemid saanud ühiseks. Vangid siin ei ole meile võõrad inimesed. Nad on meie naabrid, vennad, isad ja pojad. Meie endi hulgast. Oleme nad ühiskonnana sünnitanud, seega oleme nende eest ka vastutavad.
Ei kurjus ega inimlik eksimine kao kunagi päriselt. See on meie maailma sisse kirjutatud katsumus nii igaühele eraldi kui kogukonnale tervikuna. See on ülesanne, mida iga koht ja aeg peab uuesti lahendama.

Kristlased vabatahtlikena vanglas
Septembris toimus kristliku vabatahtlike organisatsiooni Prison Fellowship International Norra rahvusliku ühenduse tavapärane aastakonverents. Kristlastest vabatahtlikud on aktiivsed, aitamaks kinnipeetavatel uut ja mõtestatumat elu leida, ning sideme hoidjad ühiskonna ja perega.
Vabanemisel abistavad vennaskonna liikmed praktiliste küsimuste lahendamisel: elukoha ja töö leidmisel, auto või suhete parandamisel.
Organisatsiooni missiooniks on kristliku elupöörde pakkumine eksinule. Jumala teenimise kaudu on üks võimalus uue elu alustamiseks. Neid teid võib olla teisigi – perekond, armastus, kutsumus, haridus, kuid universaalset ja kustumatut tuge pakub tunne, et me pole siin maailmas üksi, ja kristliku sõnumi eeliseks on see, et Jumala armu jagub kõigile nii siin- kui sealpool inimeste seatud trelle.
Olen siin mitmes vanglas töötades taas kohtunud inimestega, kes ütlevad, et just läbi selle katsumuse ja häbi – olla ühiskonnast välja heidetud – on nad leidnud elu Jumalas ja enese uuestisünnis. Kristlik sõnum ei kuuldu kõigile, selleni jõudmine võib vahel pikk ja vaevane tee olla.
Siinsed kristlased on ulatanud oma käe igaühele, kes on valmis jagama väärtuspõhist ja mõtestatud elu, isegi kui tee iseenda ja Jumalani alles kobav. «Kristlane abistab ka mittekristlast», on vanglavennaskonna sõnum.
Oluline on mõlemapoolne tahe ja püüdlus. Ka organisatsiooni aastakonverentsil kõnelesid inimesed, kes ütlesid, et ei ole kristlased, kuid hindavad kõrgelt seltsi alusväärtusi ja toetavad kristlaste praktilisi tegemisi.
Just selles on vanglavennaskonna tugevaim sõnum – Kristus ei otsinud kristlasi, keda väljavalitutena toetada ja kellele sõnumit jagada, vaid ta läks inimesena inimeste keskele, uskudes, et teda toetab vääramatu jõud. Ja see jõud võitis.
Kas meis on seda usku, et minna eksinute ja uskmatute manu ning teenida tões ja vaimus, hoolimata sellest, kas inimene on meie silmis täiuslik või mitte? Jätkem kohtumõistmine maa peal kohtutele ja taevane arm Jumala kätesse. Meie töö on aidata inimliku väega nii füüsiliselt kui vaimselt. See on suhtumine, mis ühendab enamikku religioone. Ja see on sama inimlik kui kristlik.
Prison Fellowship Norge on taolise elustiili kindlameelne ja väsimatu teenäitaja. Seltsi ühendatud inimestel on usk sellesse, et nende külvatud seeme ei pruugi idaneda kohe ja et iga seeme ei kannagi vilja, kuid et põld, mida väetatakse, annab kord väärika saagi.

Rudjutud pilliroogu ei murra ta katki ja hõõguvat tahti ei kustuta ta ära, ta levitab ustavalt õigust.
Just need read (Jesaja 42:3) on  vanglavennaskonna embleemil, meenutades meile, et kui ka ühiskond on heitnud endast eemale inimesed, keda kasutuks ja kõlbmatuks peetakse, on Jumala vääramatu arm ikkagi nendega.
Kristlased, kes tunnevad, et nemadki on puudutatud sellest sõnumist, ja tahaksid vabatahtlikena teenida Eesti vanglates, võivad pöörduda otse peakaplan Johann-Christian Põderi poole või küsida infot oma kodukogudusest.
Tuuli Stewart