Jeesus kuulutas ette tulevasi aegu

Mina ei ole enam maailmas, kuid nemad on maailmas, ning mina tulen sinu juurde. Püha Isa, hoia neid oma nimes, mille sina andsid mulle, et nad oleksid üks nii nagu meie! Kui ma olin koos nendega, siis ma hoidsin neid sinu nimes, mille sina andsid mulle, ja varjasin neid ning ükski ei hukkunud neist peale hukatuse poja, et Kiri läheks täide. Nüüd aga tulen ma sinu juurde ja räägin just seda maailmas, et minu rõõm oleks täielikult neis enestes. Mina olen andnud neile sinu sõna ning maailm on vihanud neid, sest nemad ei ole maailmast, nii nagu minagi ei ole maailmast. Ma ei palu, et sa võtaksid nad ära maailmast, vaid et sa hoiaksid neid kurja eest. Nemad ei ole maailmast, nii nagu minagi ei ole maailmast. Pühitse neid tões: sinu sõna on tõde!                                                     (Jh 17:11–17)

Tänane kirjakoht on keskne osa Jeesuse viimasest palvest oma Isa poole sellal, kui ta veel vaba oli. Sündmus ise oli selline, et pärast viimset õhtusöömaaega oli ta Markuse järgi võtnud Õlimäele kaasa lähemad jüngrid Peetruse, Jaakobuse ja Johannese ning eemaldunud Luuka järgi teistest kiviviske kaugusele, et üksinda palvetada. Teised jäid korduvalt tukastama hoolimata neile Jeesuse poolt antud soovist ärkvel olla ja valvama jääda. Seejärel kõndisid nad Ketsemani aeda, kuhu olid teel reeturi juhatusel ka vahimehed, et Jeesust vangistada. 

Kolm evangeeliumi rõhutavad Jeesuse ahistust: „Isa, kui sa tahad, võta see karikas minult ära! Ometi ärgu sündigu minu tahtmine, vaid sinu oma!“ (Lk 22:42), sest ka tema oli ju inimene. Luukas teab veel, et ingel ilmus taevast teda kinnitama. Ent Johannes, kes teatab ju ikka võrreldes teiste evangelistidega palju erilist, ei kirjelda mitte niivõrd selle öise sündmuse üksikasju, ka mitte Jeesuse hirmu peatselt toimuva ees, vaid Jeesuse palve olulisimat sõnumit. Tema mõttes on ennekõike midagi suurt ja üleinimlikku, ent mitte ainult. Katsume uurida.

Kirjakoha salm 11 näitab, et Jeesus teab, mis teda ees ootab: kannatussurm on vältimatu, aga tema õpilased jäävad tema tööd jätkama ja ta muretseb nende pärast. Ta anub oma Isa neid nende tegevuses kinnitada ja neid hoida vähemasti niigi palju nagu siis, kui nad kõik veel koos temaga inimesi õpetasid. Salmiga 12 kinnitab Jeesus, et ta on endale õpilasi hoolikalt välja valinud; ta on neile vähehaaval mõista andnud oma olemusest ja nende usku kasvatanud, teades, et nad on suutelised tema tööd jätkama, kui teda nende keskel enam ei ole.

Vaid üks õpilastest on erandlik, aga Jeesus on veendunud, et Jumala plaani õnnestumiseks peabki üks äraandja olema ja hukatusse minema, nagu prohvet ja Kiri on kuulutanud (Js 57:4 ja Õp 24:22). Salmi 13 on võimalik tõlgendada nii, et Jeesus kuulutab ette tulevasi aegu, andes mõista, et kord saab rõõm tema kuulutusest osaks kõikidele ja tema saab koos Isaga rõõmustada lunastustöö täideminemise üle.  

Salmis 14 kinnitab Jeesus, et ta on jüngritele vahendanud Jumala uut sõnumit, mida ei ole enamasti tahetud kuulda võtta või ka kindlasti paljudel juhtudel ei taheta ka edaspidi kuulda võtta, sest õpilaste sõnum saab olema sama võõras, nagu oli olnud ka Jeesuse enda sõnum. Salmiga 15 palub Jeesus, et Isa kinnitaks tema jüngreid, annaks neile meelekindlust ja söakust kuulutada tema õpetust ega laseks neil langeda mugavuse ja arguse kiusatusse, sest nagu ta rõhutab veel kord salmis 16, saab tema õpilastel raske olema, kuna see, mida nad hakkavad kuulutama, saab olema võõras ja harjumatu – sama võõras ja harjumatu, nagu oli ta ise ja tema sõnum algusaegadel kuulutades. Kirjakoha viimases salmis palub Jeesus oma Isa jüngreid eriliselt kirgastada ja pühitseda, et nad saaksid ja suudaksid kuulutada Jumala sõna kui ülimat tõde. 

Jeesus teadis mitte ainult seda, mis teda ootab, vaid ka seda, mis juhtub enamikuga tema jüngritest. Ta oli näinud ringi rännates oma kodumaal nii välisvaenlase võidutsemist, rahva seas mitmesuguste pahede üha kasvavat levikut, aga eriti nende moraalset ja vaimset laostumist, kes pidid olema Jumala käskude õpetajateks ja templi teenriteks. On loomulik, et Jeesuse viimase öö pöördumist Jumala poole Õlimäel nimetatakse ülempreesterlikuks palveks. 

Niisiis, kuigi ta palub ka enda pärast, siiski ennekõike oma armsate jüngrite ja nende määratu vaevarikka töö õnnestumise pärast, tõelise Jumala sõna leviku pärast. Ta palub kogu inimkonna ja maailma pärast. Jeesus Kristus on tegelikult ülempreestriks kõigile kristlastele, kes on elanud, meile, kes praegu elame, ja kõigile, kes pärast meid tulevad. 

Sinu, minu, igaühe pärast meist palus Jeesus oma viimsel ööl.

 

 

 

 

Tarmo Kulmar

emeriitõpetaja