Jeesus on kuradi ära võitnud

Mk 1:12–13

Jeesus oli kõrbes nelikümmend päeva kuradi kiusata. Evangelistid Matteus ja Luukas räägivad sellest palju pikemalt kui napisõnaline Markus. Nad teavad kõnelda kolmest korrast, kui kurat käis Jeesust kiusamas. Esimesel korral käskis ta Jeesusel teha kivid leibadeks, teisel korral käskis pühakoja harjalt alla hüpata ja kolmandal korral viis ta mäe tippu, näitas maailma au ja hiilgust ning lubas selle kõik Jeesusele, kui Ta teda kummardab. 

See mäe tippu minemise lugu on seotud minu noorpõlvemälestusega. Üheksakümnendatel oli eesti ja saksa vennastekoguduse noortel ühine kontserdireis Saksamaal. Nädal aega elasime koos Saksamaal Nieskys, õppisime laulud selgeks ja seejärel andsime üksteist kontserti üle terve Saksamaa peamiselt vennastekoguduse palvemajades ja kirikutes. Külastasime ajaloolisi vennastekoguduse paiku. Sõitsime ka Saksa piiri lähistele Tšehhi mägedesse, kus kunagi Jan Hus ennast varjas ja oma järgijatele Jumala sõna kuulutas. Tšehhi giid viis meid seal ühe mäe otsa ja ütles, et vaat just see ongi see mägi, kuhu kurat Jeesuse viis ja maailma hiilgust näitas. Minu kujutluse kohaselt oleks see pidanud küll palju kõrgem mägi olema, aga kes teab: vahest on tšehhidel õigus.

Jeesus oli kuradi kiusata. Apostel ütleb: „Sest meil pole niisugune ülempreester, kes ei suuda kaasa tunda meie nõrkustele, vaid selline, kes on olnud kõigiti kiusatud nii nagu meie, ja siiski ilma patuta“ (Hb 4:15). Jeesusel oli arusaam ja kogemus, mis tähendab olla saatanast kiusatud. Seega ta teab ja tunneb meie olukorda põhjani. 

Kuradist meie päevil palju ei räägita. Ta on selline ebareaalne tegelane. Me tunneme teda enam muinasjuttude vanapaganana – suur, hästi tugev, kohmakas ja mitte eriti arukas, teda on kerge tüssata, ninapidi vedada. Aga et ta võiks veel tänapäevalgi inimeste eludes tegutseda, mõjutada ja halvale teele juhtida – no ei! Luteri kiriku hümnis on küll sõnad: „Küll vana vaenlane / on väga vihane, / suur vägi, kavalus / on tema tugevus: / ei ole tema sarnast.“

See on vana laul, vanade arusaamadega. Martin Lutheri jaoks oli kurat reaalselt eksisteeriv tegelane, ta olevat teda isegi tindipotiga visanud. Meie aja inimesed ei pea kuradi olemist võimalikuks ega tea teda karta. Ega ei peagi kartma, kui me Jeesuse omad oleme. Meie hümnis on veel ka sellised sõnad: „Kui oleks ilm täis kuradeid, / kes tahaksid meid neelda, / ei karda meie kedagi, / eks Jumal või neid keelda? / Maailma vürstil veel / küll tige vihameel, / ei siiski võimust tal, / sest ta on kohtu all, / üks sõna rõhub teda!“ (KLPR 163)

Jeesus on kuradi ära võitnud. Sageli kohtab kirikutes kuju Jeesusest, kes seisab mao otsas, saatan, see vana madu, on Jeesuse jalgade alla tallatud. Kui me Jeesuse omad oleme, võime kuradi üle naerda, sest ta ei saa meid kätte, me oleme teise valitsuse all. C. S. Lewisel on raamat „Pahareti kirjapaun“. Seal on noorte kuradite töö inimesi hukutada. Nad peavad neid Jumalast eemale hoidma ja kiusama kõiksugu kiusatustega, et neist viimaks saaks põrgulistele mahlane ja maitsev õhtusöök. Lewis on pannud põrgulistele naljakad nimed: Nugipuuk, Oherdkaan, Sahkersaast, Kugikoon, Tattmokk. See on huumoriga kirjutatud raamat, aga sisu on vägagi tõsine. Kelle valitsuse all me oleme? Kuradihakatis, kes saab talle määratud inimese kiusamisega edukalt hakkama, teda edutatakse; kes kaotab oma inimese Jumalale, see pistetakse selle inimese asemel teiste kuradite poolt nahka, pidavat väga hõrk suutäis olema. Kui lihtne on inimest kiusata, kui kergesti langeb ta halva võrku, kui ei ole Jumala väge teda kaitsmas ja kaaskristlasi teda toetamas.

Mis on kiusatus? Kiusatuse pale ei ole sageli sugugi hirmsa välimusega, võib olla üsna meeldiv ja nagu Jeesusegi kõrbekiusamise lugudest võime mõtelda, näib tulemus väga hea. Kividest saavad leivad ja pikalt nälginu saab ometi süüa. Jumal võib ju küll oma armsa Poja eest pisut hoolitseda, et ta kukkudes viga ei saaks, ning maailma au ja hiilgus õigetes, heades kätes – eks tõuse sellest rahvastele suur tulu, kui neil on hea valitseja. 

Esijünger Peetruski kiusas Jeesust, mitte pahatahtlikult, ta tahtis Jeesusele parimat. Kui Jeesus rääkis õpilastele oma kannatustest ja surmast, mis ootavad teda ees Jeruusalemmas, ütles Peetrus talle: „Jumal hoidku, Issand! Ärgu seda sulle sündigu!“ Jeesus ei lasknud ennast seatud teest kõrvale eksitada ja vastas järsult: „Tagane, vastupanija! Sa oled mulle kiusatuseks, sest sa ei mõtle Jumala, vaid inimeste viisil.“ (Mt 16:22–23) Muidugi me ei saagi mõtelda teisiti kui inimeste viisil, oleme ju ainult inimesed ega suuda kiusatuse meeldiva näo taga ära tunda kuradit ja tema trikke ehk tema „suurt väge ja kavalust“, nagu Luther ütleb. Selleks ongi meil vaja Jumalat, elada tema valitsuse all ja et tema Vaim meid juhiks.

 

 

 

 

Kristiina Jõgi,

Vigala koguduse õpetaja