Jeesus on uks

„Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, kes ei lähe lambatarasse uksest, vaid ronib üle mujalt, see on varas ja röövel. Aga kes läheb sisse uksest, on lammaste karjane. Temale avab uksehoidja ning lambad kuulevad ta häält, tema hüüab oma lambaid nimepidi ning viib nad välja. Kui ta on kõik omad välja ajanud, käib ta nende ees ning lambad järgnevad talle, sest nad tunnevad tema häält. Aga võõrale nad ei järgne, vaid põgenevad ta juurest, sest nad ei tunne võõraste häält.“ Selle võrdumi rääkis Jeesus neile, nemad aga ei mõistnud, mis see tähendab, mida ta neile rääkis. Siis ütles Jeesus taas: „Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, mina olen uks lammaste jaoks. Kõik, kes on tulnud enne mind, on vargad ja röövlid, ja lambad ei ole neid kuulanud. Mina olen uks. Kes iganes läheb sisse minu kaudu, see pääseb ning käib sisse ja välja ning leiab karjamaad. Varas ei tule muu pärast kui varastama ja tapma ja hukkama. Mina olen tulnud, et neil oleks elu, ja oleks seda ülirohkesti.“ (Jh 10:1−10)

Kellega meil Jeesuse näol õieti tegemist on? Selles suhtes on maailmas tõeline arvamuste paljusus. Ühed peavad teda muinasjutukujuks, teised, haritumad, siiski ajalooliseks isikuks, kellele aga uskujad ehk kogudus olevat omistanud palju imelist, mida ta ise tegelikult öelnud ega teinud polevatki. Uskuda või mitte? Mida uskuda ja mida mitte? On ta tõesti surnuist üles tõusnud (ja neitsist sündinud ja mis kõik veel)? Oli ta hea õpetaja, keda ei mõistetud, või petis, kes vääriski hukkamist? Kas uskuda Piiblist ainult seda, mis on loodusseaduste piires kuidagi seletatav ja sellisena tänapäeva inimesele vastuvõetav, ülejäänut aga pidada müütideks? Need on meiegi jaoks otsustava tähtsusega küsimused.

Keset arvamuste paljusust (st tegelikult vägagi kirjut uskmatust ja teadmatust) on ka Tema, kes ütleb, et Ta on tee, tõde ja elu. Ja veel palju muudki. Siin aga on Ta uks. Tema kaudu − ja ainult Tema kaudu − pääseb Jumala riigis sisse ja välja. Õiged on kõik need, kes tulevad Tema kaudu, Teda tunnustades ja austades. Teised, kes otsivad teisi teid ja püüavad Jumala seatud taradest mujalt üle ronida, on vargad ja röövlid.

Lapsena armastasin muinasjuttu „Hunt ja seitse kitsetalle“. See räägib kitseemast, kes elas metsa ääres väikeses majakeses ja kellel oli seitse talle, keda ta väga armastas. Vahel aga pidi ta majakesest lahkuma, et süüa tuua. Siis hoiatas ta tallesid, et need tema äraolekul välja ei läheks, sest muidu paneb kuri hunt nad kindlasti nahka. See hunt on väga salakaval ja võib end maskeerida. „Püsige majas ja ärge avage ust mitte kellelegi!“ luges kitseema talledele sõnad peale. Ja talled lubasid väga hoolikad olla. 

Hunt muidugi tuligi, püüdis esineda tallede emana ja lubas neile head söögipoolist, aga esimestel kordadel saatis teda ebaõnn − hunti reetsid võõras hääl ja välimus. Lõpuks aga õnnestus tal end piisavalt hästi maskeerida, pettus läks korda ja ta saigi talled kätte.

Sellel muinasjutul on tugev tõepõhi tegelikus elus. Maailm on täis kutsuvaid hääli, mis paljugi head tõotavad, alates odavmüükidest ja lõpetades inimese jumalikustumisega. Viimasel ajal on lehtedes olnud järjest lugusid, kus inimesed on saanud kõvasti petta, kinkides vabatahtlikult suuri summasid petistele, kes nad ilusa jutuga ära võlusid. Mõni neist ei uskunud pettust isegi siis veel, kui juba hulk raha läinud − nii ilus oli petiste jutt. Hämmastav, et hoolimata asjatundjate korduvatest hoiatustest leidub ikka õnge minejaid. Teisi on ilusate lubadustega välismaale tasuvale tööle ahvatletud, minnes aga selgus, et ollakse sattunud orjusse. Ja küllap on paljud meist saanud petta ka vähemates asjades. Vastupidiselt moodsale arvamusele ei ole sugugi ükskõik, mida me usume ja keda usaldame! 

Ka Jeesus hoiatab, et kõik (religioossed) tulijad ja kutsujad ei ole head. Tulevad ka vargad ja röövlid, kelle eesmärk ongi varastada, tappa ja hukata, ehkki nende jutud ja lubadused kõlavad väga ilusasti. Kuidas siis õigetel ja valedel tulijatel vahet teha? Esmalt selle järgi, kas tullakse otse ja ausalt, Jeesuse Kristuse kaudu, või püütakse Jumala sõna poolt püstitatud taradest mujalt üle ronida, neid oma arvamuste järgi ümber paigutada või üldse kõrvaldada ja usuasju hoopis teisiti ümber seletada.

Teine tähtis kaitse salakavalate eksituste vastu on Jeesuse sõnul selles, et lambad tunnevad oma karjase häält ja järgnevad talle. See tuleb sellest, et nad on palju koos olnud! Teisiti Jumala tegelikku tundmist ei sünnigi. Võõrastele aga lambad ei järgne, sest hääl on võõras, ehkki jutt võib olla ilus. 

Kellele meie järgneme? Jeesus on tulnud selleks, et anda meile elu, ja seda ülirohkesti! Ja ta on selle eest maksnud oma eluga! Teda võib usaldada! Ja ka tema tunnistajad ei ole valetajad ega vargad! 

 

 

 

 

Aare Kimmel,

Rannamõisa koguduse õpetaja