Jeesus üksi oskab sind seada häälde

Jeesus ütles: „Ja päikeses ja kuus ja tähtedes on siis tunnustähti ja maa peal on rahvastel kitsikus ja nõutus merekohina ja veevoogude pärast. Inimesed jäävad hingetuks maailma peale tulevate sündmuste kartuses ja ootuses, sest taeva vägesid kõigutatakse. Ja siis nad näevad Inimese Poega tulevat pilve sees väega ja suure hiilgusega. Aga kui kõik see hakkab sündima, siis tõstke oma pea ja vaadake üles, sest teie lunastus läheneb!” Ja ta rääkis neile võrdumi: „Vaadake viigipuud ja kõiki puid: kui nad juba pakatavad, siis seda nähes te tunnete iseenesest, et suvi on juba lähedal. Nõnda ka teie, kui te näete kõike seda sündivat, tundke, et Jumala riik on lähedal! Tõesti, ma ütlen teile, see sugupõlv ei kao, kuni kõik on sündinud. Taevas ja maa hävivad, aga minu sõnad ei hävi. Aga hoidke end, et teie süda ei oleks koormatud liigsöömise ega purjutamise ega argielu muredega ja et see päev ei tuleks teie peale äkitselt otsekui linnupael, sest see tuleb kõikide peale, kes maa peal asuvad! Valvake siis igal ajal, paludes, et te oleksite väärilised põgenema kõige selle eest, mis tuleb, ja seisma Inimese Poja ees!”

Luuka evangeelium 21:25–36

Adventus (ld k) tähendab: „tulemine” või „saabumine”. Ehk finiš. Keegi ei alustaks jooksu ega äri, lootmata jõuda pärale, üle võitu märgistava joone. Selle ootusega samastub pinge, pingutus. Viiul on hääles siis, kui selle keeled on õige(!) pinge all.

Jeesuse tundmine ei ole vaid teoreetiline ega ka pelk tunne või mälestus. Jeesus üksi oskab sind seada häälde, anda hingekeeltele paras pinge – ei liiga vähe ega liiga palju. Aeg on segane, ja paljude – eriti noorte – hingekeeled kipuvad katkema või siis täitsa lötsi jääma, mis ju kole endale ja kõigile. Niisiis: kuidas leida õige pinge?

Jeesus kõneles need Luuka salvestatud sõnad napilt enne hukkamist. See oli sõnum „surivoodi” ümber seisjatele. Kulla kaaluga, eriti tähenduslik. Nii toona kui täna, lõpuspurdi, viimase jõu väljapaneku aegu. Muide, tasuks lugeda toda 21. peatükki juba eestpoolt: a) Jeesus hoiatab panustamast Templi (Kiriku) välisele särale (kirjatundjate pikad lendlevad kuued, ilulevad palveheietused, pühakoja kalliskivid ja kullasära), s.t lõtvunud keeled, ja b) meeleheide ja „enam-ei-jaksa!”-paanika e katkemiseni pingul keeled.

Jeesus lausub „Pane tähele!”. Nüüd, kohe! See on kui hüüumärgiga kolmnurk teepervel. Just õiges kohas: veel jõuab pidurit vajutada või siis hoopis äkkhoo võtmiseks gaasi anda.

Ei, meid ei paisata, selg ees, abituna õudsesse pimedusse ega hukatusse. Vastupidi, kõik on – Jumala abiga – täiesti kontrolli all. Tormitsevate kaosevoogude tulek ja Taeva-talade kõigutamine on vääramatult ajaloo stsenaariumisse sisse kirjutatud, teisiti ei saagi ju minna.

Ainult purupime või täiesti totu ei märka-mõista pakatavaid katsumustepungi ega nende positiivset tähendust: kohe-kohe saab kõik see jama otsa. Veel pisut on kannatada. Ei, pole mitte midagi vaja teha, kellegi vastu võidelda, küüsi närida ega öösel üleval istuda.

Vastupidi: sel ajastul uinusid nii rumalad kui targad neitsid – kõik. Kui on öö, siis lubagemgi endale lõtvumist, puhkust, und, nii nagu Jeesus uppuva paadi päras. Piisab usaldusest Tema vastu, keda ärplejad tuisupead tahaksid kõigutada.

Kaeblejatele tasub meelde tuletada: oleme jõudnud uskumatu külluse ajastusse. Kunstiloo rokokooaeg on nüüdse kõrval hale vari. Meie, kunagiste pärisorjade järeltulijad, saame endale – ja kasina raha eest – lubada enam lustimist kui oma aja mõisnikud-krahvid kogu oma elu jooksul.

Me ei suuda endale sisse ahmida kõiki kontserte-etendusi-filme-raamatuid ega maitsta murdosagi pakutavatest hõrkudest roogadest-rüübetest. Interneti lõbuahvatlustel – juba nuti-liistakana taskus – pole äärt ega otsa; arvutimängud, erootika ja ka vaimselt rikastavad loengud/kirjutised kõik kuhjas üksteise otsas.

Isegi mu puruvana Opel ajaks muistse mõisahärra pöördesse, kui ainult sajaga sõita saaks. Ka reisida poleks vaja, ent seegi on nüüd üsna jõukohane. Mõelge vaid: see kõik on külluse kingitus just meie sugupõlvele, kes oleme juhtunud ilmavalgust nägema hoomamatu aja kestnud inimkonna lõpukümnenditel!

Pole ime, et seda kõike on me jaoks liiga palju, et seda mõõdukalt hallata. Kui Jeesus hoiatas omaaegseid liigse(!) söömise, joomise ja muretsemise eest, kui palju teravamalt kõlavad need soovitused tänastele, kel nii lusti kui õuduste lained käivad kõrgelt üle pea.

Pangem tähele: l i i g s e. Komistuseks saab ülemäärasus. Jumala loodud inimene oma vaistude, mõistuse ja tahtega pole kohanenud enneolematu küllasuse tulvadega. Ei mina ega sinagi ole mingi üliinimene oma (üli)usklikkusega. Laupkokkupõrge – eriti lastel – kõige selle lõpuaja värgiga ongi traumeeriv. Võrdleksin seda mootorrattasõiduga: kiiver, liigesekaitsed ja muu erivarustus päästab hullema eest.

Sarnane on ka minek ihuüksinda tundmatu suurlinna öhe, kus võid viimaks kaotada kõik. Hea on omada sõpra, kes seal juba käinud ja vead-kiusatused ise läbi kogenud. Siin on tähtis olla oma kogudusega elavas osaduses, vaid üheskoos suudame lõpuaja pimedusest tervetena läbi minna.

Julgegem olla ka nõudlikult valivad oma koguduse ja hingekarjase osas, sest mõnelgi pool on usukeeled lötuks vajunud või liialt trimmi tõmmatud. Ka suures koguduses võib end keegi väga üksildasena tunda.  Usalda sisetunnet ja Püha Vaimu häält.

Mine sinna, kus sind oodatakse, kus tunned end hästi ja saad olla ka kasulik. Viimse aja tuultes eraldatakse nisu sõkaldest. Kumb sa tahad olla? Sinu enda valikut ei saa väärata mitte keegi teine, ka mitte vanatühi ise. Me ei ole saatuse mängukannid, vaid Jumala lapsed.

Jeesus tuleb pea. Maranata!

Tiit Kuusemaa

Puhja koguduse õpetaja