Jeesuse järgimine kitsal teel ei ole lihtne

Minge sisse kitsast väravast, sest lai on värav ja avar on tee, mis viib hukatusse, ja palju on neid, kes astuvad sealt sisse! Kuid kitsas on värav ja ahtake on tee, mis viib ellu, ja pisut on neid, kes selle leiavad.
Mt 7:13–14
Kuidas püsida sellel ahtakesel teel, mis viib ellu? Meil on olemas kümme käsku. Kes neid peab, on kitsal teel. Aga käsuvagadusest alati ei piisa. Evangeeliumides on palju juttu Jeesuse ja käsuvagade variseride vastasseisust. Jeesus pidas käske õigeks ja heaks, kuid lisaks sellele nõudis ta veel halastust. Ta seadis halastuse käskudest ettepoole.
Jeesuse järgimine kitsal teel ei olegi nii väga lihtne. Me võime avastada, et oleme siin üsna üksi. Moraalijüngritest hoitakse parem eemale. Keegi ei taha, et tema vigadele osutatakse või noomitakse. Muutusele tahab igaüks ise jõuda. Meie ülesandeks on kristlust levitada, võita inimesi Kristusele. See eeldab suhtlemist, aga kuidas me seda teeme, kui inimesed meist eemale hoiavad ja ennast meie seltsis ebamugavalt tunnevad?
Toon näite. Kui olin esimesi päevi Vigala kogudust teenimas, kutsuti mind kutsekooli peole. Seal oli üsna purjus kogudusenoor, muide kooliõpetaja, kes pidas oma kohuseks mind hoiatada, et minust ei saaks mingi moraalijünger. Paljude inimeste kujutluses on tõsiusklik inimene nagu mingi monstrum, sünge, nalja ei mõista, karm, halastamatu, tegeleb enesepiitsutamisega ja ähvardab teisi pidevalt Jumala vihaga. See on pilt nõukogude aja kirikuvastasest propagandast, mis elab inimeste teadvuses edasi.
Oh seda üllatust, kui selgub, et kristlane võib olla hoopis teistsugune – sõbralik, kena, mõistev inimene. Ometi on olemas teatud piirid, millest kristlane ei tohiks üle astuda. On olnud kuulda kiitust, et see on täitsa muhe, inimlik kirikuõpetaja, ta on meie moodi. Mida see tähendab? Kas seda, et peaksime olema salaja kristlased, nagu on salaja kuulutud vabamüürlaste hulka? Väljaspool kiriku ruume ei tohiks kristlaseks olemine kuidagi välja paista. Elatakse oma elu nii, nagu see on ühiskonnas tavaks kujunenud. Teisiti ei saa, sest siis võivad teised võõristama hakata. Aga kas ei olda siis laial teel?
Olen näinud koguduste pidusid, mis millegi poolest ei erine ilmalike inimeste pidudest. Söögipalvet ei loeta, lauad on alkohoolsetest jookidest lookas. Toit ei olegi nii oluline, peaasi et oleks külluslik valik alkoholi. Nägin, küll välismaal, kahel järjestikusel õhtul koguduses juhtival kohal töötavat naist, kes ennast koguduse peol purju jõi. Ei olnud ilus pilt. Pruugiti rohkelt alkoholi ja istuti seejärel rahulikult autorooli.
Alkohol on tõsine probleem nii meil kui mujal. Seepärast pean õigeks, et vähemalt koguduse peod peaksid toimuma ilma selleta – solidaarsusest nende suhtes, kes alkoholi pärast on pidanud palju kannatama. Alkohol on kindlasti lai tee, sest see röövib selge aru ja võib inimese hukutada. Näidetest ei tule puudust.
Mainisin, et koguduse peod võivad toimuda ilma söögipalveta. Olen olnud külas kristlikel perekondadel, kus ei loeta söögipalvet. Kitsal teel püsimiseks on vaja palvetada. Mulle näib, et paljud koguduseliikmed ei palveta regulaarselt. Kui õpetajat ei ole kohal, võib palve jääda lugemata. Teised ei vaevu, sest õpetaja on nii-öelda professionaal. See on tema asi. Öeldakse: mina ei oska palvetada. Aga mis siin osata on! Pigem peaksime ütlema: mina ei vaevu. Igaüks saab söögipalvega hakkama. Ei ole vaja suurt kõneosavust, et öelda: Armas Jumal, tänu sulle selle toidu eest. Või: Taevane Isa, palun õnnist meid ja seda toitu siin.
Meie, eurooplaste kristlus on kummaline. Me räägime, et Jumal on kuskil meie sees olemas. See aga ei tähenda, et me peaksime käima pühapäeviti kirikus, Piiblit lugema ja palvetama. Meie ei pea Jumalaga tegelema. Seegi on suur asi, kui me osa võtame koguduse mitmesugustest üritustest ja ringidest. Isiklik suhe tegelikult puudub.
Ühe koguduseliikme sünnipäeval rääkis sünnipäevalapse inglasest väimees, kes töötab Saudi Araabias, vaimustusega islamiusulistest, kellele usk on nende elu lahutamatu osa. Nemad ei unusta palvetamast ega jumalateenistusele minemast. Nemad ei ütle, et usk on nii isiklik asi, et lastele ei ole vaja sellest midagi rääkida – eks otsustagu ise, kui nad suureks kasvavad, kas tahavad ristiinimeste hulka kuuluda või mitte. Aga kuidas nad saavad otsustada, kui ei tea sellest midagi?
Võib-olla on sellel ellu viival ahtakesel teel siiski üsna tihe liiklus, aga need on enamasti islamiusulised, kes lähevad igavesse ellu, ning õige pisut kristlasi, sest meie ei julge ja ei oska elada kui usklikud inimesed. Mõnikord võib kadedus olla edasiviivaks jõuks. Islamiusuliste usklikkus võiks teha meid kadedaks nõnda, et meiegi õpiksime elama koos Jumalaga.

Kristiina Jõgi,
Vigala koguduse õpetaja