Juhime tähelepanu, et tegemist on vana postitusega, seoses millega võib esineda küljenduslikke nõrkusi.

Jumal kuulab ja paneb tähele

/ Autor: / Rubriik: Jutlus / Number:  /

Ml 3:13–18

Ühel vanal mehel oli juba pikki aastaid olnud halb kõrvakuulmine, mis muutis keeruliseks tema suhtluse koduste ja lähedastega. Kord külastas ta arsti, kes paigaldas talle kuuldeaparaadi ning mehe kuulmine taastus pea täies ulatuses. Kui ta kuu aja pärast jälle tohtri manu ülevaatusele saabus, küsis too: „Teie kuulmine on nüüd sama hea nagu vanasti, kindlasti on pere selle pärast rõõmus?“ Vanamees aga vastas: „Ma pole perele sellest kõssanudki. Ma lihtsalt kuulan, mida nad räägivad, ning olen selle aja jooksul juba kolm korda testamenti muutnud.“

Tänane kirjakoht on pärit prohvet Malaki („Jumala sõnumitooja“) raamatust. Siingi on hulk inimesi, kes arvavad, et Jumal ei kuule, mida nad räägivad, aga Jumal kuulab, paneb tähele. Ühed vestavad sellest, et Jumala käsud on mõttetud ja ajale jalgu jäänud. Nendega ei saavuta midagi, ei ole neist mingit kasu (Js 58:3; Ii 21:15). Reegleid kehtestab ikkagi inimene ise, nii nagu tema õigeks peab. Usk on pimeda keskaja rudiment, väsinud raukade pärusmaa. Õigus ei ole ju Jumalal, vaid sel, kel on rohkem raha, kes on tegusam ja aktiivsem. Tugevate, ülbete ja jõhkrate päralt on tulevik (Ps 73:3). Nende hääl on kõige valjem („ülbe“ tuleneb heebreakeelsest sõnast, mis tähendab valju müra ja sellest tuleneb ka sõna „eeslikisa“), sest neil läheb hästi (Ps 73:4–5 ). Nad võivad teha, mida tahavad, sest Jumal ei hooli, ta ei peata pattu. Jumal on unustanud meid, unustagem ka tema! Jumal on surnud või siis vähemalt kurt.

Kas oleme tundnud sama? Kas oleme mõelnud, et Jumal vaikib? Selmet aastatepikkuse järgimise järel kogeda tema õnnistust, seisame silmitsi vaid kannatusega? Kas see on usk Jumalasse või usk sellesse, et temalt võib saada midagi head? Tühipaljas edukultus, mis haihtub, kui seisame silmitsi raskustega?

Eduteoloogia on igavesti vaeste äriprojekt, mille lõpus terendab pankrot. Me ei tea, miks nii on, et uskujal ei pruugi alati minna libedalt ja hästi. Saatangi ei usu, et keegi võib armastada Jumalat tema enda pärast, lihtsalt, ilma midagi tahtmata. Aga Iiob uskus, kui ta oli kõik kaotanud, siis ta ütles: „Alasti olen ma emaihust tulnud ja alasti pöördun ma tagasi. Issand on andnud ja Issand on võtnud; Issanda nimi olgu kiidetud.“ (Ii 1:21) Vaatamata keerulisele ajale ulatub Malaki raamatus Jumala kõrvu ka teistsugust jutukõminat – usaldusest kantud sõnu. Kuigi inimesed ei saa aru, miks nad peavad kannatama, ei kao nende usk. Nad mõistavad, et Jumala mõtlemised ja teed ei sarnane nende omadega. Issanda kartus on tarkuse algus (Õp 1:7). Kartus tähendab austust ja aukartust, mis jätab Jumala tema väärikale kohale. Mõnikord kipume teda semuks ja seltsimeheks pidama ning tema armastusest saab meie patu vabandus. 

Need jumalakartlikud käivad koos ja julgustavad üksteist, virgutavad armastusele ja headele tegudele (Hb 10:24–25), nad räägivad sellest, mis Jumal on teinud nende hingele (Ps 66:16). Issand kuulab neid, tema kõrvad on nende poole (Ps 34:16), ja kirjutab nende nimed mälestusraamatusse. Kindlasti pole see raamat üks suur Exceli-tabel, vaid pigem miskit pildialbumi sarnast, kuhu on talletatud lõputu arv inimese ja Jumala ühiseid hetki, olgu rõõmus või kurbuses. Veel kaunimalt ütleb Issand aga Jesaja suu läbi: „Vaata, ma olen sind märkinud oma peopesadesse“ (Js 49:16). Nõnda ei saa ununeda see mälestusraamat riiulisse, vaid on Issandal alati kaasas, peos. Jumal ei unusta midagi, ka meie hirmud ja pisaradki kogub ta oma pihkudesse ja paneb lähkrisse (Ps 56:9). Kõik meist on Jumalaga. Ainus, mida Jumal unustada võib, on patukahetseja patud. Need kustuvad ja kaovad.

Jumalakartlikud kuuluvad Issandale, nad on omandrahvas, kes on kutsutud pimedusest valgusesse (1Pt 2:9), nad on Issanda eraomand, õigem küll „väärtuslik aare“. Pealegi nõnda väärtuslik, et Jumal otsustas oma testamendi ümber teha ja oma Poja ohvriks tuua, andes kõigile oma armus võimaluse. „Jumala armastus meie vastu on saanud avalikuks selles, et Jumal oma ainusündinud Poja on läkitanud maailma, et me tema läbi elaksime“ (1Jh 4:9).

Vahe õige ja õela vahel saab selgeks siis, kui Issand taas kord tuleb ja avab eluraamatu (Ilm 20:12), pildialbumi, oma pihud, ja kui meie nime seal pole või meie pale ei paista, siis ei aita enam kogutud tulu, edukus ega ülbus, tühi eeslikisa jääb kaikuma igavesti. Jumal on küll armastus, aga ta on ka õiglane.

 

 

 

Margus Kirja,

Jõelähtme koguduse õpetaja