Jumal on kiire õnnistama ja aeglane karistama

Ja Issand rääkis Moosesega, öeldes: „Ma olen kuulnud Iisraeli laste nurisemist. Räägi nendega ja ütle: Täna õhtul te sööte liha ja hommikul leiba kõhud täis. Siis te mõistate, et mina olen Issand, teie Jumal.” Ja õhtul tulid vutid ning katsid leeri; ja hommikul oli kastekord leeri ümber. Ja kui kastekord oli haihtunud, vaata, siis oli kõrbe pinnal midagi õhukese soomuse taolist, peenikest nagu härmatis maas. Kui Iisraeli lapsed seda nägid, siis nad küsisid üksteiselt: „Mis see on?” Sest nad ei teadnud, mis see oli. Aga Mooses vastas neile: „See on leib, mida Issand annab teile süüa. Issand käskis nõnda: Igaüks kogugu sellest niipalju, kui ta sööb, kann iga pea kohta, vastavalt teie hingede arvule; igaüks võtku nende jaoks, kes tema telgis on!” Ja Iisraeli lapsed tegid nõnda, ja nad kogusid, üks rohkem ja teine vähem. Aga kui nad mõõtsid kannuga, siis ei olnud ülearu sellel, kes oli kogunud rohkem, ega tundnud puudust see, kes oli kogunud vähem; igaüks oli kogunud nõnda palju, kui ta sõi. Ja Mooses ütles neile: „Ükski ärgu jätku sellest midagi homseks!”

Teine Moosese raamat 16:11–19

Exodus‘e läbiv idee on lunastus (ja väljajuhtimine armetust olukorrast), raamat annab ettekujutuse ja selged seadused lunastuse saavutamiseks, kuid loob ka selge pildi, mis juhtub, kui seadustest üle astutakse, kui ollakse tundetu armu suhtes ning pöördutakse eemale Jumalast.

Kuueteistkümnes peatükk räägib meile Jumala hoolitsusest ja korraldustest oma rahvale kõrberännakul. Teekonnal astuvad juudid mitmed korrad Issanda tahtele vastu ning alustavad mässu. Läbi ajaloo on „valitud rahva” käitumist arvustatud, kuid kas oleme ise oma elus käitunud paremini?

Näiliselt lihtne perikoop ilmutab hulgaliselt küsimusi ning antud mõtiskluse eesmärgiks on märkida meie usulise kasvamise verstapostid. Püüan tuua välja selle pühapäeva kirjakohas esile kerkivad küsimused.

Mooses manitses oma rahvast Jumala tahte üle mitte kurtma ja hoiatas, et nende nurisemine on patt Jumala vastu (Teine Moosese raamat 16:8). Nurisemise aluseks on inimese ahnus oma soovide ja unelmate täitumisele ning neile ei piisa enam  esmaste vajaduste rahuldamisest.

Nurisemine võis tuleneda ka suutmatusest ära tunda Jumala halastust ja armu. Pärast mitmekordseid vastuhakkusid oleks võinud Jumal juute karistada, kuid näitas üles armu ja halastust, hoolitsedes nende eest 40 aastat, andest toitu ja vett.

Jumal on kiire õnnistama ja aeglane karistama: „Issand ei viivita tõotust täitmast, nii nagu mõned peavad seda viivitamiseks, vaid tema on teie vastu pikameelne, sest ta ei taha, et keegi hukkuks, vaid et kõik jõuaksid meeleparandusele.“ (Peetruse teine kiri 3:9) Juhul kui kurdad, et sul on vaja rohkem, kui sul hetkel on, siis tekib kohe küsimus, kas Jeesuse ristisurm ja kannatused sinu eest olid piisavad. Kas on miskit veel sinu elus, mida sa tõesti vajad?

Juutide nurisemine võib tuleneda ka valest õigustundest. Piibel teeb selgeks, et iga hea ja täiuslik kingitus pärineb Jumalalt: „Iga hea and ja iga täiuslik kink tuleb ülalt, valguste Isalt, kelle juures ei ole muutust ega varjutuste varju.” (Jaakobuse kiri 1:17) Issanda annid on miski, mida ei teenita välja! Sageli ootavad inimesed, et Issand täidaks nende soovide nimekirja ning siis pettuvad, et seda ei juhtu. Kas suudame võtta meie elus igat head ja täiuslikku juhtumit kui Jumala kingitust?

Nurisemise põhjuseks võib olla moonutus eelnevast elust. Juutide mälestused vangipõlvest ei tundunud kõrberännakuga võrreldes enam nii kohutavad ning rännaku esimesed raskused tõid kahtlused ja moonutasid eelnevad mälestused ja kannatused.

Raskustega kohtudes ununesid vaarao käsk hukata esmasündinud pojad ja orjaelu kitsikus ning meeli valdasid hoopis moondunud soovid: „Oleksime ometi võinud surra Issanda käe läbi Egiptusemaal, kus me istusime lihapottide juures, kus me sõime leiba kõhud täis! Teie aga olete meid toonud siia kõrbesse, et kogu seda kogudust nälga suretada.” (Teine Moosese raamat 16:3)

Jeesus hoiatab, et need, kes igatsevad oma vana elu järele, ei kõlba kuningriiki: „Aga Jeesus ütles: „Ükski, kes on pannud käe adra külge ja siis vaatab tagasi, ei kõlba Jumala riigile!”” (Luuka evangeelium 9:62) Kui igatsed oma vana orjaelu järele, ei jää sa kunagi rahule. Kas on mõni patt sinu elus, millest sa keeldud lahti laskmast?

Nurisemise põhjuseks saab olla ka suutmatus alluda Jumala tahtele. Issand käib mõistmatutel radadel ja meile ei ole antud seda täielikult tunda. Meie elus on palju olukordi, kus me ei mõista kõrgemat tahet ning Jumala tegutsemine ja otsused on meile selgusetud.

Kui meie elus juhtub miskit traagilist (lähedase inimese raske haigus, armastatud inimese lahkumine), siis ei ole nende sündmuste põhjused meile selged, kuid see ei anna meile alust kahelda Jumala tegudes. Jumal küsib Iiobilt: „Kus olid sina siis, kui mina rajasin maa? Vasta, kui sul niipalju tarkust on!“ (Iiob 38:4)

Usklikud on savi ja Jumal on Pottsepp: „Häda sellele, kes riidleb oma valmistajaga – kild teiste savikildude seas. Kas ütleb savi oma vormijale: „Mis sa teed?” ja su töö: „Tal ei ole käsi!”? (Jesaja 45:9) Jumala mõtted ja teed on kõrgemad kui inimkonna mõtted ja teed: „Aga minu mõtted ei ole teie mõtted, ja teie teed ei ole minu teed, ütleb Issand. Sest otsekui taevad on maast kõrgemal, nõnda on minu teed kõrgemad kui teie teed, ja minu mõtted kõrgemad kui teie mõtted.“ (Jesaja 55:8–9)

Me oleme määratud pettuma, kui püüame seletada lahti Jumala tahet ja igat sammu ning see ei aita meil hakkama saada traagiliste elusündmustega. Kas suudame kindlaks jääda oma usule Jumalasse ja võidelda head usuvõitlust, kui meile on osaks saanud karm elusaatus, ning leida usust piisavalt rõõmu?

Pärast Egiptusest lahkumist mitme mässu all kannatades käskis Jumal juutidel hoida osa mannast tulevase lepingu tarbeks alles, et see meenutaks tema lubadust hoolitseda oma rahva eest. Tänase pühapäeva mõtiskluse eesmärk on panna ka Sind, hea lugeja, mõtisklema Jumala korralduste üle oma elus.

Tanel Meiel

Sangaste ja Laatre koguduse õpetaja