Jumala sõna on ustav ja usaldusväärne

Jh 4:46–53

Lugedes käesoleva jutluse aluseks olevat kirjakohta, meenub tähelepanelikule piiblisõbrale, et sarnast sündmust kirjeldavad ka Matteuse ja Luuka evangeelium (Mt 8:5–13, Lk 7:1–10).
Seal kerkib meie ette paganlik väeülem Kapernaumast, kes palus Jeesust appi oma valudes vaevlevale sulasele. Mehe hoiaku tegi erakordseks usk, et piisab vaid Jeesuse öeldud sõnast, ning olukorras toimub muutus.
Väepealik uskus Jeesuse meelevalda käsutada sõnaga vaimse, nähtamatu maailma jõudusid, nii nagu tema suunab nähtavas maailmas sõdureid. Võib-olla eneselegi teadmata tunnustas ta nõnda jumalikku põhimõtet, mis avaldus juba loomisloos: «Ja Jumal ütles: «Saagu valgus!» Ja valgus sai.» (1Ms 1:3) Jeesus iseloomustas Jumalast lähtuvat sõna, öeldes: «Taevas ja maa hävivad, aga minu sõnad ei hävi» (Mt 24:35).
Tänases kirjakohas mõjub ehmatavalt Jeesuse reaktsioon kuninga ametimehe palvele: «Te usute mind ainult siis, kui näete tunnustähti ja imetegusid.» Selles ütlemises kõlab terav kriitika, isegi tõrjuv etteheide. Mida Issand võis silmas pidada? Jah, ühelt poolt käisid tema tegevusega tõepoolest kaasas paljud imeteod ja tunnustähed. Need jätkusid algkristlaste seas ning neist tunnistab ka hilisem kiriku ajalugu. Teisalt aga ei kutsu Jeesus kusagil üles rajama oma usku «ainult» imedele. Selle selgitamiseks olgu toodud mõned viited.
Esiteks ei garanteeri imeteod, et nende tunnistaja pöördub ja saab jumalalapseks. Variserid viibisid nii mõnegi erakordse tervenemissündmuse juures, kuid nende kogemine ei loonud usku, vaid pigem suurendas variseride põlgust Jeesuse vastu. Isegi seal, kus toimunud muutusi polnud võimalik eitada, leidsid skeptikud neile kohase põhjenduse: «Ta kihutab kurje vaime välja kurjade vaimude ülema Peltsebuli abil» (Lk 11:15). Johannese evangeelium tõdeb kurvalt: «Ehkki Jeesus oli nende silma all teinud nii suuri tunnustähti, ei uskunud nad siiski temasse …» (Jh 12:37).
Teiseks pole imeteod ilmtingimata Jumala kohalolu ja tema tegutsemise märk. Jeesus hoiatas oma jüngreid: «Kui siis keegi teile ütleb: «Ennäe, Kristus on siin!» või «Ennäe, seal!», ärge uskuge, sest tõuseb valemessiaid ja valeprohveteid ja need pakuvad suuri tunnustähti, et kui võimalik, eksitada ka valituid.» (Mt 24:23–24) Jee­suse nimel tehtud vägevad teod, kui nende taga pole Jumala tahte täitmist, võivad viimses kohtus osutuda hoopis ülekohtutegudeks: «Mitte igaüks, kes mulle ütleb: «Issand, Issand!», ei saa taevariiki; saab vaid see, kes teeb mu Isa tahtmist, kes on taevas. Paljud ütlevad mulle tol päeval: «Issand, Issand, kas me ei ole sinu nimel ennustanud ja sinu nimel kurje vaime välja ajanud ja sinu nimel teinud palju vägevaid tegusid?» Ja siis ma tunnistan neile: «Ma ei ole teid kunagi tundnud, minge ära minu juurest, te ülekohtutegijad!»» (Mt 7: 21–23)
Need Jeesuse sõnad on aktuaalsed ka tänapäeval, mil paljud lasevad end lummata mitmesugustest selgeltnägijatest, tervendajatest jne – ning kingivad neile oma usalduse. Nad kas unustavad või pole kuulnudki apostli üleskutset: «Armsad, ärge usaldage iga vaimu, vaid katsuge vaimud läbi, kas nad on Jumalast, sest palju valeprohveteid on läinud välja maailma» (1Jh 4:1).
Kolmandaks kätkeb liialdatud lootus imetegudele ohtu, et Jumal madaldatakse üksnes abivahendiks meie elu argiprobleemide lahendamisel. Kui siis juhtub, et oodatud imet ei sünni ja loodetud abi jääb tulemata, kaotab inimene usu Jumalasse – või täpsemalt öeldes oma kujutlustesse Jumalast. Andku Jumal meile nendel hetkedel selgust pöörduda Tõelise poole, et mõista: Jumala appihüüdmise eesmärk pole viimselt kõikvõimalikud hüved, vaid tema ise, meie Eluallikas.
Jünger Toomale ütles ülestõusnud Jeesus: «Kas sa usud seepärast, et sa oled mind näinud? Õndsad on need, kes ei näe, kuid usuvad!» (Jh 20:29) Kuninga ametimees lahkus Kaanast ilma Jeesuseta, kuid siiski koos temaga – võttes uskuvas südames kaasa Jeesuse öeldud muutva sõna. Martin Luther pidas taolist tingimatut usku Jumala sõnasse kristlase põhitunnuseks. Kuigi meid ümbritsev maailm ei näi Jumala tõotusi alati kinnitavat, usaldub kristlane siiski just Jumala öeldule. Jumala tõotustel rajaneb ju kogu ristiusu sisu: usk Jeesusesse kui Jumala Pojasse, tema lepitavasse ohvrisurma ja ülestõusmisse, pattude andeksandmisse ja halastusse, pühade osadusse, sakramentide väesse, ihu ülestõusmisse ja igavesse ellu.
Mingem siis koos kuninga ametimehe usuga oma elurännakul edasi. Kord koju jõudnuna näeme: Jumala sõna on ustav ja usaldusväärne. See, mida tõotati, on täitunud! Aamen.

 

 

 

 

Marek Roots,
Keila koguduse õpetaja