Jumala sõna turvatsoon

1Ms 3:1–7
Kord üle kümne aasta tagasi sattusin ühe tuttavaga kõnelema pühapäeva pühitsemisest. Selgitasin, et kõige tähtsamana tundub mulle pühapäevase jumalateenistuse juures asjaolu, et see seab mu elule raamid. Tundus, et mu vestluskaaslane vaatas mind veidi arusaamatu pilguga.
Arvan nii ka täna. Kuid nüüd tean, et nende raamide puhul pole oluline mitte raamistik iseenesest, vaid nende raamide iseloom. Need raamid on Jumala sõna raamid!
Ka Eedeni aias oli inimese elu raamistatud. Ühest küljest käskis Jumal inimesel Eedeni aeda harida ja hoida. Teisest küljest aga andis ta inimesele keelu: «Kõigist aia puudest sa võid küll süüa, aga hea ja kurja tundmise puust sa ei tohi süüa.» Inimene elas seega justkui Jumala sõna turvatsoonis.
Tänane kirjakoht aga jutustab meile sellest, kuidas inimene (siinkohal pole oluline, kas tegu oli naise või mehega) Jumala sõna raamid ületas ja leidis end järsku väljaspool sõna turvatsooni. Muidugi ei teinud inimene seda omal initsiatiivil, vaid samuti sõna ajel. Seekord aga Jumalale vastanduva sõna, kuradi sõna ajel. Jeesus ütleb Jh 8:44, et kurat on valetaja ja vale isa. Ja tõepoolest, madu, antud loos kuradi käsilane, alustab kõnelust inimesega valetades, tõsi, valetades naiivse küsimuse vormis: «Kas Jumal on tõesti öelnud, et te ei tohi süüa mitte ühestki rohuaia puust?» Kurat teadis väga hästi, et Jumal polnud midagi niisugust öelnud.
Mt 4:6 teeb kurat Jeesusele ettepaneku templiharjalt alla hüpata, sest Ps 91 olevat ju öeldud, et Jumal annab oma ingleile käsu Jeesust kukkumise korral kätel kanda. Kurat teadis ka siis väga hästi, et Jumal polnud mõelnud sellega seda, et Jeesus hakkaks lihtsalt heast peast järele proovima, kas inglid ta ikka kinni püüavad. Kuid Jee­sus põrmustab kuradi vale, tsiteerides 5Ms 6:16 mõtet: ärge ajage kiusu Issandaga, oma Jumalaga! Sest enda templiharjalt allakukutamine väljendaks Jumala suhtes hoolimatust. Jeesus aga armastas oma Isa lõpmatult.
Pattulangemisloos on huvitav jälgida, kuidas inimene püüdis kuradi salakavalale küsimusele samuti Jumala sõnaga vastata: «Me sööme küll rohuaia puude vilja, aga selle puu viljast, mis on keset aeda, on Jumal öelnud: Te ei tohi sellest süüa ega selle külge puutuda, et te ei sureks!» See aga ei mõjunud nii, nagu kunagi hiljem Jeesuse puhul. Miks? Seepärast, et inimene vassis Jumala sõna. Ta ütles ju mitte ainult seda, mida Jumal oli tõepoolest öelnud – et keset aeda olevast puust ei tohi süüa –, vaid ka seda, mida Jumal polnud öelnud, nimelt et puu külge ei tohi puutuda.
Tähtsam kui sõnastuse ebatäpsus on siin aga mõte, mis inimest öeldes nähtavasti valdas: «Mulle pole kunagi meeldinud Jumala keeld sellest puust süüa!» Ja nüüd, kui madu inimest küsitles, sai inimene võimaluse oma ebameeldivust väljendada. Umbes nii nagu laps, kellel vanemad on keelanud õhtul naabrilapse juurde minna, vastab küsimusele, kas ta siis üldse ei tohi kellegagi suhelda, südametäiega liialdades, et vanemad on käskinud tal naabri majast ju kaarega mööda käia.
Kurat aga kasutas inimese jonni ära oma plaani elluviimiseks ja asus Jumalat diskrediteerima: tegelikult inimene ei surevatki, vaid Jumal tahtvat selle keeluga hoopis takistada inimesel Jumala sarnaseks kõiketeadjaks muutumast.
Teame, mis järgnes. Tundub aga, et pattulangemine oli toimunud juba siis, kui inimene  südametäiega liialdades Jumalat tsiteeris. Inimene demonstreeris kuradile oma varjatud mässumeelsust ja kurat ässitas inimest mässu ellu viima.
Mulle tundub, et pattulangemislugu nii tõlgendades võib teha kaks järeldust. Esiteks ei loonud Jumal inimest  tundetuks robotiks, kes mõtleb täpselt seda, mida Jumal talle ette programmeerib. Ei, inimesel oli tõenäoliselt mõnestki asjast oma arvamus. Kuid ta hoidis need enda teada, sest talle meeldis elada Jumala sõna turvatsoonis. Nii nagu laps, kes tunneb oma vanemate vastu vahel trotsi, kuid vaikib, sest teab, et tal on nende juures kõige parem.
Teine järeldus on aga see. Kui inimesel poleks olnud ässitaja kurja sõna, siis oleks tema varjatud mässumeelsus mõtteks jäänudki. Patt sai alguse valest vastusest kiusavale sõnale.
Inimene ei suuda kuradi sõnale vastata Jumala sõnaga omal jõul. Ta ei suuda jääda Jumala sõna turvatsooni, kui teda rünnatakse.
Kuid Jumal kattis oma suurest armastusest inimese vastu tema süü kinni. Jumal saatis maailma oma Poja, kes suutis kuradile vastata sõnaga täis lõpmatut armastust Isa vastu. Enamgi veel, Jee­sus ise osutus Sõnaks, kes oma surma ja ülestõusmisega lõi uue sõna turvatsooni. Seepärast on kõigil inimestel võimalus astuda kuradile vastu Kristuse sõnaga. Kristuse sõna annab meie elule turvalised raamid, millest seespool pole kuradil enam jõudu meid hävitada. Aamen.

 

 

 

 

Mart Jaanson,
Nõo koguduse õpetaja