Jumalale meelepärased teod

Mt 25:31–46 (Tähendamissõna viimsest kohtust)

Armu teile ja rahu Jumalalt, meie Isalt ja meie Issandalt Jeesuselt Kristuselt! Sel aastal tähistame 500 aasta täitumist luterlikust reformatsioonist ja 100 aastat Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku sünnist. Nende suurte sündmuste taga olid elavad inimesed, kes neid asju korraldasid.
EELK jaoks üheks oluliseks isikuks oli Johan Kõpp, kelle iseloomustamiseks toon mõned mõtted. Muidugi on meil põhjust Jumalat tänada õp Margit Nirgi eest, kellel ülehomme täitub 35 aastat ordinatsioonist. Issand õnnistagu sind!

Nüüd pööran tähelepanu Kõpule. Johan Kõpp sündis 9. detsembril 1874 Holdre või Helme kihelkonnas. Oma gümnaasiumihariduse sai ta Treffneri gümnaasiumis. Seejärel astus Tartu ülikooli usuteaduskonda. Tema esimeseks teenistuskohaks sai Laiuse kogudus, kus ta töötas koguduse õpetajana aastatel 1909–1922.
Johan Kõppu hinnatakse kirikuõpetajana, usuteaduskonna ülesehitajana, Tartu ülikooli rektorina, eesti keele ja kultuuri ning rahvusluse edendajana. Ta on rikastanud maailma raamatute, uurimis- ja teadustöödega. Ei saa mainimata jätta Johan Kõpu panust ajaloo uurimisel. Täna me teame, et Johan Kõpu Jumalale ustavus on olnud aluseks kogu Eesti Evangeelse Luteriusu Kiriku tunnustamisele II maailmasõja järgses maailmas. Seoses EELK sünniga tahaksin täna eriti esile tuua tema töö Eesti kiriku põhikirjakomisjoni juhatajana aastatel 1917–1919. Kiriku praktilises töös on põhikiri väga oluline dokument.
Tõsi, ega Kõpu vaated ei ole unikaalsed, vaid neil on kindel aja märk küljes. Kõpp jätkas tegelikult kiriku reformimist nõudnud eelkäijate tööd. Villem Reiman, Jakob Hurt nagu ka Ado Grenzstein, kõik nad rääkisid kiriku reformimisest oma nurga alt; kes rohkem majandusest, kes usulisest, kes rahvuslikust iseolemisest. Kõpp üritas need vaated oma parema äranägemise järgi kokku võtta. Ta püüdis leida tasakaalu üksikisiku ja kollektiivi ehk rahva vahel.
Selle sümbioosi leidmine ja positiivsena sõnastamine oli tema käsitluses ehk kõige olulisem aspekt. Niisamuti rõhutas ta kiriku kui kasvataja rolli. 1917. aastast on teada Kõpu ütlus: „Meie kirik peab olema selline, et igal inimesel tekib tunne, et see on minu kirik.“
Üksikinimesest lähtuva usulise omapära tähtsustamise juurest liikus ta rahvakiriku tervikkäsitluse juurde. Austades üksikinimeste arvamusi, leidis ta, et eri seisukohad on teretulnud, kuid kiriku liikmed peavad teadvustama, et need seisukohad peavad kiriku kui terviku mõttes ühiselt kõlama ja lisaväärtust andma.
Nagu enne ütlesin, olid suurte sündmuste juures elavad inimesed. Kuid tähtsad on ka palju väiksemad teod. Suuri tegusid me märkame ja oskame neid tunnustada, kuid ka palju väiksemad teod väärivad hindamist. Paljudest väikestest tegudest moodustuvad suured asjad. Kuid kes suudaks neid kokku arvata ja ka tunnustada?

Täna loetud kirjakoht tuletab meelde, et Jumalale on meie teod tähtsad ning tema suudab neid kõiki märgata ja kokku arvata. Lugesin Jeesuse jutust ainult ühe poole, milles on kuninga sõnad: „Siis ütleb kuningas oma paremal käel olijatele: „Tulge siia, minu Isa õnnistatud, pärige kuningriik, mis teile on valmistatud maailma rajamisest peale!“ (34) „Ja kuningas vastab neile: „Tõesti, ma ütlen teile, mida te iganes olete teinud kellele tahes mu kõige pisematest vendadest, seda te olete teinud mulle.” (40)
Kuid sellel lool on ka teine pool, mille võtavad kokku kuninga sõnad: „Siis ta ütleb ka vasakul käel olijatele: „Minge ära minu juurest, te äraneetud, igavesse tulle, mis on valmistatud kuradile ja tema inglitele!“ (41) „Siis ta vastab neile: „Tõesti, ma ütlen teile, mida te iganes olete jätnud tegemata kellele tahes mu kõige pisematest vendadest, seda te olete jätnud tegemata minulegi.“ Ja need lähevad igavesse karistusse, õiged aga igavesse ellu.“ (45–46)
Kas see hinnang võiks olla ka õiglane? Jeesuse sõnades on selgesti esile toodud kas üks või teine pool, kas hea või halb. Tegelik elu ei ole sugugi nii mustvalge, vaid täis erinevaid varjundeid ning nüansse. Selleks ongi vaja viimsepäevakohut, et meie tegude tagajärjed oleksid ka pikas perspektiivis hinnatavad. On küllalt tegusid, mille mõju ulatub lausa põlvkondade taha. Näiteks luterliku reformatsiooni või Eesti luterliku rahvakiriku loomine. Kuid samas võib mõnigi jumalavastane või moraalitu raamat samuti sajandeid oma mürgist mõju külvata.
Inimeste üle kohtumõistmise ilmestamiseks rääkis Jeesus ka ühe lühikese loo karjasest.
„Aga kui Inimese Poeg tuleb oma kirkuses ja kõik inglid temaga, siis ta istub oma kirkuse troonile ja ta ette kogutakse kõik rahvad ja ta eraldab nad üksteisest, otsekui karjane eraldab lambad sikkudest. Ja ta seab lambad oma paremale käele, sikud aga vasakule käele.“ (31–33)
Sellest, et karjane lammaste ja sikkude eraldamisel ei eksi, said kuulajad väga hästi aru.
Nad teadsid ka seda, et nende loomade juures on mõndagi olulist väga sarnane. Moosese seaduse kohaselt kuulusid mõlemad n-ö puhaste loomade hulka, neid mõlemaid sobis tuua Jumalale ohvriks. Neid võis ka koos karjatada. Kuid kui neid oli vaja aedikutesse eraldada, siis karjane ei eksinud. Nende välimus oli piisavalt erinev. Karjane tundis neid eksimatult hästi: lambad ühele poole, kitsed teisele poole.
Nii ka kohut mõistev Inimesepoeg kuningas, kui ta otsustas, kes kuulub tema paremale, kes vasakule käele, ja kui ta kõnetas oma paremal või vasakul käel olevaid inimesi. Tema kohut mõistes ei eksi.
Lõpuks juhin tähelepanu sellele, et vaadeldava looga võtab Jeesus kokku kolme eelneva tähendamissõna eesmärgid. Eelnevalt on lood majapidajast, kümnest neitsist ja kõrgele positsioonile jõudnud inimestest. Jeesuse viimane sõnum annab eelnevate tähendamissõnadele eesmärgi suuna. Elu väärtus on enam kui maine heaolu, perekond, karjäär. Need kõik saavad oma tõelise väärtuse, kui neile lisanduvad heldus, halastus, armastus. Issand õnnistagu ja aidaku meid, et me teod oleksid tema meelepärased teod.
Peeter Roosimaa,
Tartu ülikooli emeriitdotsent

Jutlus on peetud 9. juulil Esku kabelis õpetaja Margit Nirgi 35. ordinatsiooniaastapäeva tähistamisel.