Jumalas leiab inimkond uue elu

Kui soovime kuhugi lennata, siis läheb meil tarvis elementaarseid teadmisi lennukist ning usaldusväärsete inimeste kinnitust selle kohta, et see imemasin meid tõepoolest turvaliselt kohale viia suudab. Sellele teadmisele ja usule tuleb aga lisada veel ka ususamm – pardale astumine.
Üsna samamoodi on lugu ka meie ja Jumala suhtega: peame õppima tundma seda, mida inimkond aastatuhandete vältel Jumalast teada on saanud, ning nende kogemusi, kes enne meid on elanud või vähemalt alustanud Jumalaga ühendatud elu. Meie asi ei ole Jumalat välja mõelda, vaid teda tundma õppida. Kuid teadmistest üksi jääb väheks. Ainult teiste kogemus ja teoreetilised teadmised aitavad meid vaid n-ö poolele teele. Esmaste teadmiste omandamisele peab järgnema otsus anda oma elu Jumala ning seeläbi ligimeste teenistusse. Otsus anda Jumalale tagasi tema roll isanda ja valitsejana. Otsus saada kristlaseks ning elada Jumala lapsele kohast elu koguduseliikmena ajalikult ja igavesti. Ka abikaasat või sõpru õpime ju suhte kaudu paremini tundma kui kuulduste kaudu.
Mida me Jumala kohta teame? Arvatavasti üsna vähe. Isegi loodud maailma saladuste kohta teame ilmselt üsna pisut, olgugi et loodusteadlased on nende tundmaõppimiseks sajandeid vaeva näinud ja tublid olnud. Jumal aga on olemuslikult ja mõõtmatult üle kõigest sellest, mille ta on loonud. Kuidas võiks üks piiratud olend lootagi taibata piiritut?
Mõnikord mõeldakse, et kui Jumal on tõesti nii suur ja võimas, et on kogu aegruumi ja kõik, mis seal sees on, loonud, siis ei saa meie, pisikesed ja piiratud olendid siin Linnutee ääreala väikesel planeedil temast kuigi palju teada. Küllap võikski see ehk tõsi olla, kui Jumal ennast meile ei ilmutaks. Aga öelda, et ta ei suuda end inimkonnale ilmutada või oma loodutele tähelepanu pöörata, tähendaks kummalist mõttekäiku – maailma luua suudab, maailmaga suhelda ei suuda.
Jumal on ennast oma loodutele ilmutanud ning tänu sellele võime üht-teist tema kohta võrdlemisi kindlalt väita, mis sest, et peamiselt küll eituste kaudu. Näiteks et Jumal ei ole väljamõeldud tegelane, kellega me endid reaalsuse karmuse leevendamiseks lohutada püüame, nagu mõnikord mõeldakse. Teame ka seda, et kui Jumal tõepoolest on («olemas on» ei kõla väga hästi, jättes mulje, justkui piirdukski Jumal vaid olemas olemisega, tegemata midagi muud), siis pole midagi tähtsamat tema tundmaõppimisest ja tema tahtele alistumisest.
Me teame, et Jumal pole mingi taevane klienditeenindaja, keda oma palvete või mingite eriliselt mõjusate vagategudega suudaksime sundida. Ta pole kohustatud meie tellimusi täitma, olgugi tarbimisühiskonnas elama harjunud inimesel vahel kiusatus nõnda kujutleda. Jumala juures ei ole «klient» kuningas. Jumal ise on kuningas! Jumal pole pelgalt filosoofiline printsiip ega ka mingi isikupäratu energia või kõrgem jõud, vaid konkreetne ja isikuline ülim olend. Küllap on ta veel palju enamat kui see, mida me harilikult isiku või olendi all silmas peame, aga kindlasti mitte vähemat.
Jumal on ennast meile ilmutanud. Ennekõike on ta teada andnud seda, kuidas end hukule pööranud inimkond võib temas uue elu leida, ent kõige selle juures on ta avaldanud siiski ka pisut iseenda olemusest. Näiteks seda, et ta on kolmainus: kui üks inimene on ühtlasi üks isik, siis Jumal on kolm. Sellisena on ta iseendas lõpmatult täiuslik, vajamata õigupoolest kedagi ega midagi väljaspool iseennast. See, et ta maailma ja meid sealjuures on loonud, on puhas ning ärateenimatu arm.
Pühapäev pärast nelipüha ongi kirikuaastas pühendatud selle Jumala olemuse saladuse üle mõtisklemisele ning Kolmainsa aukartuses kummardamisele. Selle püha müsteeriumi keskmes seisab aga sõnum sellest, et kolmainus Jumal pole mingi kauge ja eemalseisev vägi ega pelgalt üllas idee, vaid armastav isik, kes kutsub meid osadusse endaga.
«Tulge minu juurde!» ütleb Jumal meile Kristuses. Evangelist Johannes ütleb tema kohta, et nii nagu Mooses muiste ülendas kõrbes vaskmao haigete üle ja kõik, kes toda madu vaatasid, said terveks, olgugi et nad ise ei mõistnud täpselt selle tervenemise protsessi tehnilisi üksikasju, nõnda on ka igavene pääste Jeesuses Kristuses. Selleski on palju, mida aegruumi ning ebatäiusliku teadmise kammitsaisse kätketuina taibata ei suuda, kuid mille usu ja ristimise kaudu, pihilkäimise ja armulauast osasaamise ning oma elu pühitsemise kaudu vastu võime võtta.
Vahest pole täna Eestimaal kedagi, kes võiks öelda, et on kristlikku õpetust ja Jumala olemust lõpuni mõistnud, ent me kõik saame sellegi poolest usu ja usaldusega vastata Jumala kutsele, kes oma ainusündinud Poja on andnud, et ükski, kes temasse usub, ei hukkuks, vaid et tal oleks igavene elu, ning pakub meile osa oma armastusest ja elust. Osa iseendast, sest tema ise ongi elu.

 

 

 

 

 

Toomas Nigola,
Põlva koguduse õpetaja