Teekond viib kannatusest kirkusesse

Issand Jumal on mulle andnud õpetatud keele, et ma oskaksin vastata väsinule, virgutada teda sõnaga. Ta äratab igal hommikul, ta äratab mu kõrva, et ma kuuleksin õpilaste kombel. Issand Jumal avas mu kõrva ja ma ei ole vastu pannud, ma ei ole taganenud. Ma andsin oma selja peksjaile ja põsed neile, kes katkusid karvu, ma ei peitnud oma palet teotuse ja sülje eest. Issand Jumal aitab mind: seepärast ma ei jäänud häbisse, seepärast ma muutsin oma näo otsekui ränikiviks, sest ma teadsin, et ma ei jää häbisse, et mu õigusemõistja on ligidal. Kes tahab minuga riielda? Astugem üheskoos ette! Kes on mu vastane? Tulgu ta mu juurde! Vaata, Issand Jumal aitab mind! Kes võib mind süüdi mõista? Vaata, nad kõik kuluvad nagu rüü, koi sööb nad. Kes teist kardab Issandat, see kuulgu tema sulase häält; kes käib pimeduses ja kel puudub valgusekuma, see lootku Issanda nime peale ja toetugu oma Jumalale.

Jesaja 50:4–10

Palmipuudepüha avab suure nädala. Lühikeses ajavahemikus kulmineeruvad suurim kannatus ja ülim rõõm, lein ja juubeldus. Palmipuudepühal saame hõisata koos muistsete palveränduritega „Hoosanna Taaveti Pojale!”, ometi kord on kuningate kuningas vääriliselt austatud. Ja samas kõneleb seesama kuningate kuningas, Jumala sulane meile prohvet Jesaja läbi kannatustest, teotusest, valust.

Jeesus teab, mis teda selsamal nädalal ees ootab. Paljud neist, kes praegu tervitusi hõiskavad, nõuavad mõne päeva pärast tema ristilöömist, alati on kerge vooluga kaasa minna, hõisata või raevukalt hüüda koos teistega. Rõõm ja viha vahelduvad kiires pöörises.

Jumala sulase sõnumis kasutatud kujundirikas keel on võimas ja mõjuv, kirjeldades sulase füüsilist ja emotsionaalset valu. Kas me oleme ikka valmis kõndima Kristuse jälgedes, valmis kasvõi tilgakestki sellest kannatuste karikast jooma? Samas – küllap iga täiskasvanud inimene on kogenud valu, nii ihulist kui hingelist.  Küllap igaüks võib tunnistada, et ta teab, mis on ülekohus.

Ülekohut võib tunda ka rahuajal, mistahes inimsuhetes, piisab, kui sind on milleski alusetult süüdistatud, kui sinu sõnu on valesti mõistetud, väänatud, kasutatud neid n-ö kontekstist välja rebituna, kui sinu head kavatsused on pea peale pööratud. Küllap igaüks teab, mis tunne on olla vaevatud ja koormatud.

Mäletan, kui kunagi leerikooli ajal mind nii väga kõnetas kutse patutunnistusele: „Tulge minu juurde kõik, kes olete vaevatud ja koormatud, ja mina annan teile hingamise!” Ega ma oma patusust nii selgelt siis veel ei tunnetanud, aga vaevatud ja koormatud – seda olin enda arvates kohe kindlasti.

Tol ajal oli jumalateenistus veel vana agenda järgi, armulaualised kogunesid patutunnistuseks altari ette. Küll oleksin tahtnud nendega koos olla, kuid jäin häbelikult kirikupinki, ei söandanud küsida, kas võib patutunnistuseks minna altariruumi ka siis, kui armulauale veel minna ei saa. Ja kui siis hiljem, juba pärast leeripüha ka altari ees põlvitasin ning südamest ja suust patutunnistuse sõnu palusin,  oli pärast armukuulutust tõesti kuidagi nagu teine hingamine, selg oli sirgem ja rahu südames.

Jesaja suu läbi kõnelev Jumala sulane ei räägi mitte ainult kannatusest ja valust. Mitmel korral kõlavad tänases tekstis sõnad „Issand Jumal aitab mind”. Jumala sulane kirjeldab olukordi, kus teda mõistetakse süüdi, aga ta südames on kindel teadmine, et ta ei jää häbisse. Kui inimese tee Jumalaga on õige, ei ole vaja midagi karta – ta ei jää häbisse, ta ei jää abita.

Sama kinnitab apostel Paulus: „Kes võib süüdistada Jumala valituid? Jumal on see, kes õigeks teeb.” (Rm 8:33) Just samal viisil nagu Jeesusel polnud vaja karta mingit süüdistamist oma õigluse ja õiguse tõttu, pole ka meil tarvis karta mingeid alusetuid süüdistusi, ülekohut, sest oleme usu kaudu Jumalasse saanud õiguse.

Prohvet Jesaja oli Paabeli vangipõlves Iisraeli rahva jaoks lootuse ja tröösti hääl ning tema sõnum oli meeleparandus, pöördumine ja lunastus. Lootust ning tröösti vajame kõik ka täna ning praegu, õnneks on meil ka veel armuaeg – aeg meeleparanduseks. Et vastu võtta suurim kingitus – lunastus, õigus ja vabadus elada oma elu siin maailmas ja kord igavikus Jumala lapsena.

Jeesus teadis, et inimeste kannatusi ei ole võimalik leevendada lihtsalt kaastunde või kannatuste põhjustajate eemaldamisega. Jumala jaoks pole vägivalla ohvrid mitte ainult need, kes selle all kannatavad, vaid ka vägivallatsejad ise. Patused oleme kõik ning kõik vajavad lunastamist ja kurja kütkeist päästmist.

Aeg sai täis ja Jumal saatis ustava sulase, oma Poja, kes võttis enda kanda nii kannatajate kannatused kui kannatuste põhjustajate patu ja süü. Meiega koos kannatab Jeesus ja meie eest ta suri. Samas meie pärast ta kannatas ja meie süü tõttu suri. Meie pärast kannatades ja surres on ta võitnud kurja ja surmaga surma maha tallanud.

Kui Jeesus ristipuul suri, kärises templi kõige pühamat paika varjav vahevaip lõhki. Juutide templis varjas eesriie kõige pühamat paika, sinna ei tohtinud ükski lihtsurelik surma ähvardusel minna. Ainult üks kord aastas, lepituspäeval, võis sinna astuda ülempreester.

Kõigis kristlikes pühakodades on igal inimesel võimalus tulla meie templi kõige pühamasse paika, altari juurde, seda ei varja mingi eesriie. Selle asemel on võidukaar, millel on Jeesus ristipuul. Ja kui sina usud, et Jeesus on ka sinu eest kannatanud ja surnud, siis on sul Jeesuse Kristuse, kannatava Jumala sulase kaudu avatud tee mitte üksnes altari juurde, vaid tee Jumala juurde ja igavesse ellu.

Aamen.

Tiina Ool

Kuressaare koguduse abiõpetaja