Üks kirikuõpetaja
meenutas, kuidas ta kord Soome laevas, vaimulikusärk seljas, WCst välja astudes
kuulis noorte imestust: ise papp, aga käib vetsus!

Sellest pole vist möödas sajanditki, kui
niigi vaevatud talupoeg sai kaela uue seaduse. See nõudis, et edaspidi peab iga
majapidamise juurde kuuluma lisaks traditsioonilistele taluhoonetele veel ka
kemmerg. Ilmselt oli loodusinimesel raske harjuda olukorraga, et ka sel hetkel,
kui korraks saad peatuda ja hinge tõmmata, pole enam lubatud vabalt valitud
paigas looduse ilu nautida, vaid pead oma loomulikke vajadusi kitsas ja
ahistavas putkas toimetama.

Laudas lehma taga

Üks vana mees jutustas mulle, et Eesti
Vabariigi esimese iseseisvuse ajal telliti ühelt arhitektilt lahendus, mille
järgi eestlaste üks põhilisi eluhooneid – rehetare – oma tüüplahendusega pidi
sisaldama ka käimlat. Katseprojektina ehitati mõni hoone ka moodsal viisil
ringi.

Kui neid aastaid hiljem vaatama mindi,
leiti, et rahva jaoks võõra funktsiooniga ruum oli kas kasutuna seisnud või
mõne panipaigana mõistlikuma otstarbe leidnud. Asjal käidi ikka ümber maja
lepikus, viletsa ilmaga laudas lehma taga. Küsimusele, miks siis mitte
kemmergus, vastati imestusega, et kes siis oma majas s…l käib?

Paar-kolm inimpõlve ei muuda maarahvast.
Vähemalt kirikuga seoses oleme konservatiivsed ja alalhoidlikud. Teema tõstatus
uuesti Hommiku-Harju praostkonnas toimunud muinsuskaitsekoolitusel, mille
sihtrühmaks olid omavalitsuste ja koguduste esindajad. Olgu siinjuures kohe
märgitud, et tegemist oli asjaliku ning vajaliku päevaga, kuigi omavalitsustest
oli esindatud kõigest Viimsi ning kogudustest vaevalt pooled.

Milleks kirikusse kemps?

Kui aga kirikuesindaja küsis võimaluse
järele kirikuhoonesse selleks sobivasse paika WC ehitamiseks, siis tegi juhtiv
muinsuskaitsja üsna imestunud näo: kirik ja kemps – need ei sobi ju kuidagi
kokku! Ta lisas veel juurde, et kui ta poleks praegu muinsuskaitsja ega võtaks
siinjuures arvesse ühtegi mälestise kaitsmisega seotud argumenti, siis tunduks
selline mõte talle ikkagi täiesti vastuvõetamatu.

Mina ei suutnud lapsest saadik igal
pühapäeval kirikuskäinuna endas üles leida keelt, mis suudaks sellise
mõttekäigu mõistmiseks kaasa heliseda. Samasuguseid imestavaid silmi nägin ka
teistel vanadel kirikuskäijatel, kelle peal samal päeval oma tunnet kontrollida
püüdsin.

Kui järele mõelda, siis on WC olemas kõigis
Tallinna pühakodades. Mõnes paigas on see peaaegu altariga kokku ehitatud. Nii
näiteks on iidses Püha Vaimu kirikus kooriruumi üks ukseorvadest ilmselt kinni
müüritud ja sinna lihtsalt käärkambri poolt sissepääsuga mugav istumiskoht
kohandatud.

Kaarli kirikus asub aga
«kergendusministeerium» otse altarilaua taga. Pole kuulnud, et selle kasutamine
oleks ära keelatud näiteks jumalateenistuse ajal, et ei tekiks olukorda, kus
piiskop altaris seisab ja temast paar meetrit eespool keegi seljaga altari
poole istub.

Auk betoonpõrandas

Tegelikult tundub nendest asjadest
kõnelemine tõepoolest pühaduseteotusena. Samal ajal pean aga tunnistama, et
kõigis neljas vanalinna kirikus kempsu kasutanuna (ka jumalateenistuse või
talituse ajal) pole ma kunagi midagi sarnast mõelnud ega end kuidagi imelikult
tundnud.

Sellised mõttekäigud on vägisi
konstrueeritud, püüdmaks mõista neid, kes täna meie eest otsustavad, et
kogudused, kes lihtsalt ei jõudnud nõuka ajal asja valmis ehitada, peavadki
jääma nii lapsi kui külalismuusikuid juhatama väljaspool kirikuaeda asuvasse
«auk betoonpõrandas» tüüpi putkasse. Ja seda igasuguse temperatuuriga.
Sealsamas peavad ka edaspidi käima kõik kogudusetöötajad, kes sageli terve
päeva kirikus veedavad, sest kirikuhoones asub ka koguduse kantselei.

Lausa kadedaks teevad need kirikud, mis
Teise maailmasõja järel varemetes seisnud ja hiljem taastamise käigus endale
keldrikorruse saanud, kus lisaks WC-le sageli ka muud kogudusele vajalikud
ruumid leiduvad. Nimetada võib Haapsalu Toomkirikut, Viljandi Jaani kirikut,
Halliste kirikut, aga ka erilise muinsuskaitse tähelepanu all hiljuti
renoveeritud Tartu Jaani kirikut.

Uus ja ohtlik religioon

Mul pole midagi ette heita tublile
muinsuskaitsjale, aga tema imestus kiriku ja kempsu kokkusobimisest pani
omakorda imestama. Mis võib olla sellise siira seisukoha taga? Kõige enam sarnaneb
see muidugi meie üle-eelmise põlvkonna imestusega, et kes siis oma katuse all
selliseid asju teeb! Samal ajal ei tohiks sarnased argumendid täna enam
kehtida.

Samas pole vist kunagi varem nii palju
avalikult räägitud inimese füsioloogilistest vajadustest, kui seda meie päevil
tehakse. Lausa detailides kirjeldatakse meile igal õhtul teleekraanil, mis
tunne on ikka pehmet paberit kasutada ja kuidas ühest uno-nimelisest ravimist
kasu tõuseb.

Pisikese ekskursina võib tõdeda, et
tegelikult on puhtusetaotlusest ja oma tervise jälgimisest päris vägev
religioon saanud, mille altarile vägagi suuri ohvreid tuuakse. Nii räägib
Toomas Paul «vastalise vajadusest», kus moodne inimene kunagiste kuradite ja
kurjade vaimude asemel on pandud batsillide vastu võitlema. Lunastajana tuleb
talle appi näiteks Mr Propper, kes võidab kõik ründavad vaenlased.

Vanade eestlaste pühapaigaks olnud saun,
tänapäeva moodsa maja kõige kallim ja luksuslikum paik on samuti pesuruum. Kas
äkki ongi kõik veevärgi ja hügieeniga seonduv nii selgepiiriliselt tajutav
kristlust ohustava uuspaganlusena või kardetava konkurendina, et kõige targem
oleks see kirikust kaugel eemal hoida?

Me kõik oleme juba ohtlikult nakatunud,
sest arutleme sõprade seltsis teemadel, mida meie vanavanemad ka punastades ei
julgenud nimetada. Selle asemel rääkisid nad kokku saades sageli oma
vaimulikust võitlusest ning toetasid üksteise usku koos palvetades.

Kooskõlastus ja ehitusluba

Võib-olla on aga kõik hoopis lihtsam ja
väljakäiguga seonduvate küsimuste taga on sarnane teoloogia, mis sajandeid
tagasi muutis kiriku väärtuse sõltuvaks temas peidus olevatest pühakute
säilmetest.

Sellisel juhul tuleb mälestise kaitsja
hoiakut tõlgendada lihtsalt nii, et kirikuhoonesse, kus esineb mõni vähemalt
200–300 aastat vana ese, ei sobi kemps. Pühaks võib pidada üksnes neid
maakirikuid (linnas pole lootustki), kus leidub mõni muinsusväärtus ning kuhu
veevärk veel pole jõudnud. Siis muidugi pole uued kirikuhooned mingid pühakojad
ega ole nendel võimalustki selleks kunagi saada, sest nendesse projekteeritakse
alati hulgaliselt WC-bokse nagu teistesse ühiskondlikesse hoonetesse. Seda
omakorda nõuab kirikuvõõras seadus.

On karta, et selles kurjas ilmas on
kirikuvaenulikkus jõudnud tasemeni, kus enam pole mõeldav saada uue kirikuhoone
projektile kooskõlastust ja ehitusluba, ilma et seal oleks vastavad roojased
ruumid vägisi ette nähtud.

Kui keegi sellise püha ehitise kehtivaid
norme eirates ka riskib valmis ehitada, ei saaks ta ilmselt kasutusluba. Sest
omavalitsuse ametnikku on raske uskuma saada, et kirikus käivatel inimestel
lihtsalt pole loomulikke vajadusi.

No aga ei ole, noh! Pole sajandeid olnud
ega tule ka. Kirikuõpetajad aga, kes välismaale minnes soovivad end juba laeval
lõdvaks lasta ning kohe territoriaalvetest välja jõudes teha asju, mida nad
kodus ei teeks, peaksid end ilmtingimata teistmoodi riietama. Sest inimesed
kipuvad kahjuks üldistama ning sedasi jääb kõigist meie kirikuinimestest sant
mulje.

Tanel Ots,

Jüri koguduse õpetaja