Kas sina oled see …?

Mt 11:2–10
Oli mees Juuda kõrbes, nimega Johannes. Tema riided olid kaamelikarvadest ja tema niuete ümber oli nahkvöö ning ta sõi rohutirtse ja metsmett. Ta oli Hüüdja hääl kõrbes! (Mk 1:3–6) «Ta käis läbi kogu Jordani ümberkaudse maa ja kuulutas meeleparandusristimist pattude andeksandmiseks, nagu on kirjutatud prohvet Jesaja raamatusse: «Hüüdja hääl on kõrbes: Valmistage Issandale tee, tehke tasaseks tema teerajad! Kõik kuristikud täidetagu ning kõik mäed ja kingud tasandatagu, ja kõverikud saagu sirgeks, ja mis konarlik, siledaks teeks, siis saavad kõik inimesed näha Jumala päästet!»» (Lk 3:3–6)
«Rahvas oli täis ootust ja kõik mõtlesid oma südames, et ehk Johannes ongi Messias. Siis vastas Johannes kõikidele: «Mina ristin teid veega, aga on tulemas minust vägevam, kelle jalatsipaelagi ei kõlba ma lahti päästma. Tema ristib teid Püha Vaimu ja tulega. Temal on visklabidas käes, et puhastada oma rehealust ja koguda nisud oma aita, kuid aganad põletab ta ära kustumatu tulega.»» (Lk 3:15–17) Ka muude asjade pärast manitsedes kuulutas Johannes rahvale rõõmusõnumit.
Aga kui Heroodes sai Johannese käest noomida kõigi pahategude pärast, pani ta Johannese vangi. Tema, kes on harjunud kõrbeavaruse ja pea kohal laiuva taevalaotusega, peab leppima kitsukese ja ahistava ruumiga. Ta on vangis oma usu pärast, oma tõekspidamiste ja kuulutuse tõttu. Ka tema ootab koos oma rahvaga Messia tulekut, kes on kohtumõistja ja uue, õiglase maailmakorra kehtestaja. Ta kuulutab, et «kirves on juba pandud puude juurte külge. Iga puu, mis ei kanna head vilja, raiutakse nüüd maha ja visatakse tulle» (Mt 3:10).
Messias on nüüd kohal, Johannes ise oli tundnud ta Jordani ääres ära. Kohtumõistmisest, ülekohtu hävitamisest ja õiglase maailmakorra kehtestamisest ei ole aga märkigi. Ülekohtused on valitsemas, Jumala prohvet on vangis ja astumas vastu märtrisurmale. Selles olukorras on igati mõistetav Johannese küsimus Jee­susele, mille ta esitab oma õpilaste kaudu: «Kas sina oled see, kes pidi tulema, või jääme ootama teist?» (Mt 11:3). Jeesus ei vasta usus kõikuma löönud Johannesele jaatavalt ega eitavalt. Ta laseb õpilastel oma õpetajale edasi anda seda, mida need Jeesuse juures kuulevad ja näevad. «Pimedad näevad jälle ja jalutud kõnnivad, pidalitõbised saavad puhtaks ja kurdid kuulevad ja surnud tõusevad üles ja vaestele kuulutatakse evangeeliumi» (Mt 11:5). Johannes peab ise otsusele jõudma. (Oma vastuses viitab Jeesus vanatestamentlikule Messia ettekuulutusele Js 35:5 jj, mida Johannes kahtlemata teadis.) Messias tuleb sootuks teisiti, kui inimesed teda ootavad.
Miks räägime täna Johannesest? Ootame ju hoopis Jeesuse tulemist ja peaksime keskenduma temale. Aga sellepärast, et Johannes oli Jee­susele teevalmistaja, tema eel käija. Ta oli Hüüdja hääl kõrbes – meil mõistetakse seda lauset tavapäraselt valesti, kujutades, et on keegi inimtühjas kõrbes tähtsate ning oluliste asjade hüüdja, aga kuna kõrb on inimtühi, siis ei ole hüüdjat keegi kuulmas. Johannes oli Hüüdja hääl. Hüüdjaks oli Jumal, Johannes oli tema hääletoru. Ja kuuljaid oli küllaga. Evangelist Markus kirjutab, et «tema juurde läks kogu Juudamaa ja kõik Jeruusalemma linna rahvas» (Mk 1:5a).
Parandage meelt! Ärge hakake ennast õigustades otsima vabandusi! Jagage vaestele! Ärge tehke ülekohut! See on Johannese sõnum. See on teejuhis rahvale, kes ootab Messiat, kelle tulemisest on ammustest aegadest kuulutatud. Hoiatus rahvale, kellel on Prohvetid ja Seadus ning ennustused, kelle esiisaks on Aabraham. See on hoiatus Jumala enda rahvale! Juudid ootasid Messia tulemist. Võiksime öelda, et nad elasid advendiajal. Jumalal oli aga oma rahvale teha kibedaid etteheiteid ja isalikke hoiatusi ning tähelepanujuhtimisi. Kel kõrvad olid, see kuulis, kel aga ei olnud, see paadutas oma südame ega võtnud oodatud Messiat vastu.
Johannese isik ja tema jutlus on üle aastatuhandete aktuaalsed ka meile. Meiegi elame advendiaja(stu)l. Ka meie ootame Messiat. Kas me aga oleme tema tulemiseks valmis? Mõelgem selle peale, et jõululapsel on «visklabidas käes, et puhastada oma rehealust ja koguda nisud oma aita, kuid aganad põletab ta ära kustumatu tulega» (Lk 3:17). Advendiaeg ei ole üksnes rõõmus ootamise ja päkapikkude aeg. See on tegelikult paastu ja meeleparanduse aeg, aeg palveks ja enesessesüüvimiseks. Aeg enda kordaseadmiseks, et minna Messiale vastu. See on Issandale tee valmistamise aeg. Võtkem siis kuulda Hüüdja häält ja valmistagem Issandale teed, parandades meelt.
Alandugem palves jõululapse ette: Issand Kristus! Me täname Sind Sinu õnnistust toova tulemise eest ja palume, aita ise meid Sinu tulemiseks valmis olla. Õpeta meid meelt parandama ja Sind armastama! Aamen.

 

 

 

 

 
Lembit Tammsalu,
Kullamaa koguduse õpetaja