Kes istub sinu südametroonil?

Ps 103:19–22
Lõuna-Rootsis Lundi toomkirikus on tähelepanuväärne skulptuur, mis kujutab keerubitega ümbritsetud tühja trooni. Need keerubid ei ole ainult valvurid, vaid nad tuletavad ka meelde Jumala ligiolekut. Kui selles pühakojas või mõnes teises jääme vaiksesse palvesse, siis saame kogeda sama, mida prohvet Jesaja taevalikus templis.
Kokku puutudes pühadusega tunneb inimene oma patusust ja väiksust, aga paljud tänapäeva inimesed ei taha seda tunda ega kogeda, vaid soovivad seista sirge seljaga Jumala ees. Kui Jeesus on paljude jaoks nagu parim sõber Facebookis, siis võib-olla on ta vastuvõetav, kuid kuningate Kuningana vastuvõtmatu. Nii läheb, kui kaotatakse pühaduse mõiste ja pühadusest arusaamine ning inimene asetab ennast piltlikult istuma sellele tühjale troonile, mida on kujutatud Lundi toomkirikus. Selleks, et me ei kaotaks pühaduse mõistet ega tunnet, peaksime endalt küsima sama, mida tähendab peaingel Miikaeli nimi heebrea keeles: „Kes on nagu Jumal“? Kui ma seda mõistan ja tunnetan, siis ka aiman, mida tähendab pühadus, ja mulle saab selgeks, miks iga käsu seletust alustatakse katekismuses sellega, et me peaksime Jumalat kartma ja armastama.
Jumalat peavad kartma kõik inimesed, aga on suur vahe, kas ma olen Jumala laps või mitte. Kui olen nende seas, kes tahavad seista sirge seljaga Jumala ees, kes oma patte ei tunne ja veel vähem tahavad neid tunnistada, siis on mul küll põhjust tunda hirmu Jumala ees, kui ma ümber ei mõtle ning meelt ei paranda. Kui ma aga olen Jumala juures ja lasen endale õpetada tema sõna, siis näen, et olen vaene patune inimene. Kui ma jään Jumala ja tema sõna juurde, siis õpin tundma, et seesama kuningate Kuningas, kes hakkab kord maailma valitsema, tahab olla ka minu parim sõber, sest tema on surnud minu pattude eest ja üles tõusnud selleks, et avada taevariigi uks. Siis ma ei pea Jumala ees tundma kartust, vaid aukartust ja armastust, nagu katekismus õpetab.
Nii nagu skulptuuril pole trooni ümbrus tühi, ei ole ka taevariigis Jumala ümber tühjus, vaid taevalikul jumalateenistusel kiidab teda lugematu arv ingleid koos pühakute ja märtritega ning selleks, et meie jõuaksime kord sinna, on meil vaja inglite abi, kaitset ja juhtimist. Üksinda ei suuda ükski meist ennast päästa, vaid Jeesus on ja jääb meie ainukeseks Päästjaks. Üksida ei suuda me ka taevariiki jõuda, meil on vaja inglite tuge ning seda tuletab meile meelde püha Miikaeli ja kõikide inglite püha. Paljud ei hinda ega näe inglite tegevust ning ei mõista vastata küsimusele, millised on need kõrgemad olevused, keda Jumal on loonud. Need on inglid ja inimesed.
Edasi küsitakse: kes on inglid? Sellele vastatakse: inglid on Jumala loodud vaimud, kes on varustatud ande, tarkuse ja pühadusega, väe ja õndsusega, et nad igavesti kiidaksid Jumalat ja täidaksid tema käske. Aga teine asi, mida mihklipäev meelde tuletab, on küsimus, kas kõik inglid jäävad oma loomisel saadud pühadusse.Kurvastav vastus kõlab: ei, kurat ja tema inglid langesid ära Jumalast ja on vaenus tema vastu, töötavad tema püha tahtmise vastu ja tegutsevad kurjusega. See on esimene pattulangemine taevariigis, kui taheti valida, kes istub troonil. Pattulangemine lõppes sellega, et peaingel Miikaeli juhtimisel viskasid head inglid langenud inglid taevariigist välja ja praegu tegutsevad nad siin maa peal, nagu uudised iga päev meile meelde tuletavad.
Arvan, et õigus on nendel, kes ütlevad, et inglite aktiivsus on suurenenud ning et see on ka põhjus, miks inimesed muutuvad praegu kiiremini kui varem. Vanasõna ju kõlab, et ütle, kes on sinu sõbrad, siis ma tean, kes oled sina. Kui see kehtib inimeste kohta, siis kehtib see veelgi enam inglite kohta, sest kui paha hais peletab inimesed ära, siis teevad andeks palumata patud sama heade inglitega. Loodus ei salli tühja kohta, heade inglite asemele tulevad langenud inglid ehk kurjad vaimud. Kui selline vahetus on tehtud, siis läheb sellega ka kõik muu ja kui ma Jumala juurde ei naase, siis pean ka igaviku veetma koos langenud inglitega igaveses pimeduses.
Jumal aga ei unusta ühtki oma last, seepärast selgitatakse katekismuses, kas nendel, kes ristimise armust on ära langenud, pole ristimisest enam mingit kasu. Arm, mis Jumal on andnud ristimises, püsib kindlalt ja Jumal otsib äralangenut. Kes end tõsiselt parandab, saab pöörduda ja tulla Jumala juurde tagasi. Kui nii teen, siis rõõmustab mu kaitseingel, kelle sain endale ristimisel ja kelle tähtsust ei saa ülehinnata. Ainuõige on Jumalat tänada inglite abi eest, mida saab eriti tunda ja kogeda, kui me ise toime ei tule. Kui me siin maailmas teenime Jumalat koos inglitega ja jääme ustavaks, siis saame ka igavikus koos nendega Jumalat teenida sellel jumalateenistusel, millel ei ole algust ega lõppu, vaid mis kestab igavesest ajast igavesti. Aamen.

 

 

 

Patrik Göransson,
Tallinna Rootsi-Mihkli koguduse õpetaja