Kes Jumalat usaldavad, ei pea pettuma

Siis viis Vaim Jeesuse kõrbesse kuradi kiusata. Ja kui ta oli nelikümmend päeva ja nelikümmend ööd paastunud, siis tuli talle viimaks nälg kätte. Ja kiusaja tuli tema juurde ja ütles talle: „Kui sa oled Jumala Poeg, siis ütle, et need kivid saaksid leibadeks!” Aga Jeesus vastas: „Kirjutatud on: Inimene ei ela üksnes leivast, vaid igast sõnast, mis lähtub Jumala suust.” Siis võttis kurat tema kaasa pühasse linna ja pani seisma pühakoja harjale ning ütles talle: „Kui sa oled Jumala Poeg, siis kukuta ennast alla, sest kirjutatud on:
Sinu pärast käsib ta oma ingleid ja nemad kannavad sind kätel, et sa oma jalga vastu kivi ei tõukaks.”
Jeesus lausus talle: „Samuti on kirjutatud: Sina ei tohi kiusata Issandat, oma Jumalat.” Taas võttis kurat tema kaasa ühe määratu suure mäe tippu ja näitas talle kõiki maailma kuningriike ja nende hiilgust ning ütles talle: „Selle kõik ma annan sinule, kui sa maha langed ja mind kummardad.” Siis ütles Jeesus talle: „Mine minema, saatan, sest kirjutatud on: Kummarda Issandat, oma Jumalatja teeni ainult teda!” Siis jättis kurat Jeesuse rahule. Ja vaata, ingleid tuli tema juurde ja need teenisid teda.

Matteuse 4:1–11

Oleme astunud paastukuusse ja paastuaja esimese pühapäeva teema on „Jeesus – kiusatuste võitja”. Evangeeliumi tekst kirjeldab meile episoodi Jeesuse elust pärast tema ristimist Jordani jões. Jeesus juhiti pärast ristimist Püha Vaimu poolt kõrbesse, kus hingevaenlane soovis teda enese ette kummarduma sundida, kuid see ei õnnestu, sest Jeesus usaldab Jumalat. Evangeelium juhib meid paastuaega sõnumiga – usalda Jumalat! Jumalat pole alati lihtne usaldada, eriti olukordades, kus elu osaks on katsumused. Toon esile mõned näited.

Esiteks, oleme inimestena tihti liiga enesekesksed ja iseseisvad. Tahame asju ise teha, teatame jonnakalt: „Mina ise!“ Oleme õppinud probleemsetest olukordadest ise välja rabelema. Hing on võib-olla seetõttu paelaga kaelas, kuid proovime ikka lõpuni ise minna. Või ka vastupidi – püüame keerulistest olukordadest iga hinna eest kõrvale hiilida. Selle asemel et mõista – ebamugavad olukorrad on paljuski selleks, et Jumal saaks meid kasutada ning õpetada.

See on osa meie küpseks inimeseks saamise teekonnast. Me arvame, et toome ise õnne oma koduõuele, kuid Jumal ütleb selle peale: „Usalda mind! Sa ei saa lõpuni läbi elu minna niimoodi, et püüad kõik ise ära teha. See kukub kokku. Usalda mind!“

Teine põhjus, miks Jumalat on raske usaldada, on seotud liiga ruttu teiste poole pöördumisega. Tõsi, me vajame inimesi enda kõrvale. On tohutu väärtus, kui meil on, kellega saame jagada muret, kes meid kuulab. Kogudus on siin suur väärtus. Koguduses oleme üksteise kõrval. Kui keegi on murega maas, saab teine aidata, toetada ja julgustada. Just selliselt ongi kogudus loodud. Sarnaselt abieluga, mille kohta öeldakse, et kui üks on maas, aitab teine ta üles.

Selles maailmas on inimesed hädas vaimse tervise häiretega. Inimesed on katki, sest pole kedagi, kes neid kuulaks, toetaks ja aitaks. Pole kedagi, kellega jagada. Aga kristlikus ja koguduslikus kontekstis on võimalik ka teine äärmus: sõltuvus teisest inimesest.

Sõltuvus kellestki, kes on targem ja oskab asju paremini. Ka see ei ole õige, sest me ei saa rajada oma elu ainult teistele, ei saa alati lõpuni loota teistele. Jah, meil on palju olulisi sõpru või on mõned olulised sõbrad, kelle poole eluraskustes pöörduda. See on loomulik ja ka suur väärtus. Paljud neist sõpradest on meist ilusamad, rikkamad, targemad, paremate kontaktidega … Aga ühel hetkel võime avastada, kuidas nemad on meie elu ankruks ja turvapaigaks.

Kui nemad ei vasta korraga meie ootustele või kui nad mingil põhjusel meie ümbert ära langevad, siis kukub meie maailm kokku. Korraga märkame, et oleme usaldanud kogu oma elu inimeste kätte, mitte Jumala kätte, sest nemad on meie kõrval. Sõbrad on kingitus Jumalalt, kuid ära asenda Jumala usaldamist sõpradele toetumisega. Usalda Jumalat!

Kolmas põhjus, miks meil on Jumalat raske usaldada, on see, et Jumal tundub vahel kuidagi kaugel olevat. See ei anna põhjust end süüdi tunda ja mõelda, et elus on kõik valesti, sest Jumal on kaugel, ta ju ei vasta, ei kõnele ega reageeri.

Julgen kinnitada, et tõenäoliselt oleme seda elus kogenud kõik, kes me oleme Jumala lapsed. Mingitel eluperioodidel tundubki Jumal kuidagi kaugel, kõrgel ja ära. Meile tundub, et Jumal pole minust huvitatud, sest ei räägi ju, siis kui mina arvan, et ta peaks rääkima.

Ta ei liigu, siis kui mina arvan, et ta peaks liikuma. Ta ei sekku, siis kui minu arust peaks. Just seda on tundnud paljud jumalakartlikud läbi aegade. Mõelge Iiobile, kes nii tundis, siis kui kõik tema ümber lagunes. Alates tema lähedastest ja lõpetades rikkusega. Kõik kadus. Tükkhaaval lihtsalt veetakse kõik sinu silme all laiali.

Keset oma kaotusi ütleb Iiob: Jumal isegi tapab mu, ent ma ei loobu temast, ma ei loobu tema usaldamisest! Kui jumalamehed ja -naised, kellest loeme Piibli lehekülgedelt või kirikuajaloost, oleksid rajanud elu oma tunnetele, poleks neist keegi oma võidujooksu lõpetanud. Võidujooksu lõpetasid ja lõpetavad need, kes valivad Jumala usaldamise. Keegi neist teelistest ei pidanud pettuma ja loodan, et meiegi ei pea.

Viimane punkt, miks meil on Jumalat raske usaldada, on see, et meil on lihtsalt üks suur halb harjumus muretseda. Paljud meist on ilmselt oluliselt paremad muretsejad kui usaldajad. Meie murede nimekiri on ilmselt kordades pikem kui meie palve või tänu nimekiri.

Väljakutsed, eksamid, raha, suhted, töökoht, tervis, lapsed, abikaasa – seda nimekirja sellest, mis inimesele muret põhjustab, võiks veel pikalt jätkata. Me muretseme ja loobume usaldamast. Kui arvad, et kasvad välja muretsemisest, siis sa eksid. Muretsemisega on nii nagu halbade harjumustega – need ei kao iseenesest.

Sa ei võida muretsemist lihtsalt niisama. See on otsekui osa meie patusest lihast, mis tahab kuidagiviisi meis kohta saada. Nii on ka lõbu ja naudingutega – need on osa sellisest loomulikust olemisest. Me ei kasva neist lihtsalt iseenesest välja. Ainus tee õppida on õppida eksamist. Sellest tuleb läbi tulla.

Tuleb võtta „eksamipilet” ja vastata oma paremate teadmiste ja oskuste järgi. Sa läbid selle eksami siis, kui usaldad eksamiülesannete koostajat. Ainus viis muretsemisest jagu saada, on teadlik otsus mitte muretseda. Öelda: „Jumal, ma otsustan just nüüd hingata Sinus ja ainult Sinus!“

Tea, et on üks koht, kus saame Jumala poole hüüda ja paluda. Hüüda: Jumal, aita mind usaldada Sind. Hüüa tema poole kogu oma südamest palves: „Jumal, aita mul Sinule toetuda, aita mul tõeliselt Sind usaldada! Aita mul, Jumal, Sind oodata, Sind kuulata ja läbida need eksamid koos Sinuga! Jumal, aita mind! Aita mind palun!“

See on parim, usaldada Jeesust, usaldada tema sõna ja puhata tema tõotustel! Usalda Jumalat! Aamen.

Kristo Hüdsi

Lääne-Nigula koguduse õpetaja