Külvake, külvake, külvake!

Aga kui rahvahulki kogunes ja kõigist linnadest Jeesuse juurde tuli, rääkis ta neile tähendamissõnaga: „Külvaja läks välja oma seemet külvama. Ja külvamisel pudenes osa seemet tee äärde ning tallati ära ja taeva linnud nokkisid selle. Ja osa kukkus kaljule, ja see kuivas tärgates, sest sel ei olnud niiskust. Ja osa kukkus ohakate keskele, ja samal ajal tärganud ohakad lämmatasid selle. Ja osa kukkus heasse mulda, ja kui see tärkas, kandis see sajakordselt vilja.” Seejärel ta hüüdis: „Kel kõrvad on kuulda, kuulgu!” Jeesuse jüngrid küsisid temalt, mida see tähendamissõna tähendab. Jeesus ütles: „Teile on antud ära tunda Jumala riigi saladusi, aga muudele inimestele on kõik tähendamissõnades, et nad vaadates ei näeks ja kuuldes ei mõistaks. See tähendamissõna aga tähendab: seeme on Jumala sõna. Teeäärsed on need, kes kuulevad, aga pärast tuleb kurat ja võtab sõna ära nende südamest, et nad ei usuks ega pääseks. Kaljupealsed on need, kes kuuldes võtavad sõna rõõmuga vastu, ent neil ei ole juurt, üürikest aega nad usuvad, ent kiusatuse ajal taganevad ära. Mis ohakate sekka kukkus, on aga need, kes sõna küll kuulsid, ent edaspidi lämmatavad neid muretsemised ja rikkus ja elulõbud ning nende vili ei saa küpseks. Aga mis on heas mullas, on need, kes sõna kuuldes seda kaunis ja heas südames säilitavad ja kannatlikkuses vilja kannavad.”

Luuka evangeelium 8:4–15

Sellel aastal tähistame Eesti Vabariigi 107. aastapäeva. Meie riigi loomine ei olnud ainult võimekate isikute võit, vaid palve vastus ja meie rahva ennastohverdava töö vili. Ilma Jumala abi ja armuta ei oleks see olnud võimalik. Palvetagem oma riigi pärast.

Tähendamissõna Jumala sõna külvist õpetab meid elama täna. Miks Jeesus rääkis tähendamissõnadega? Jeesus rääkis laiale auditooriumile – oma jüngritele, kahtlejatele, uudishimulikele, uskmatutele ja vaenlastele. Ta rääkis inimestele, kes tundsid põllutööd ja olid põlluharijad. Pole ime, et väga palju on Piiblis kasutatud näiteid vilja külvamisest ja lõikusest.

21. sajandi linnainimest ei kõneta see tekst samal viisil nagu tolle aja inimest. Meil on vaja Piiblit seletada. Piibli kirjutamise ajal oli Iisraelis vähe head põllumaad. Põllud olid väikesed. Ainult osa seemet langes heale pinnasele, osa seemet kandis tuul sinna, kus seeme ei saanudki idaneda. Jeesus kasutas tähendamissõnades pilte igapäevaelust. Tänase tähendamissõna erilisus on viljasaagi suurus.

Jeesuse-aegses Palestiinas peeti heaks viljasaagiks 7- kuni 12-kordset saaki – mõnel heal aastal õnnestus tõesti saada ka 30-, 60-kordne saak. Aga 100-kordne saak, millest Jeesus räägib, ületab kõik piirid. Jeesus kasutas selliseid pilte, et panna inimesed kuulama ja küsima, miks lugu on räägitud. Seda küsime ka täna.

Tähendamissõna külvajast on nii Matteuse, Markuse kui Luuka evangeeliumis. Vanades tekstides on tähendamissõna ilma lõpuosas olevate seletusteta. Jeesuse tähendamissõnad pole allegoorilised lood. Mida Jeesus selle tähendamissõnaga tahtis öelda? Sõnum on: kes sõna kuulda võtavad ja südames kannavad, sellel langes seeme heale viljakale pinnale.

Meil tuleb järgida Jeesuse õpetust – kedagi ei tohi välja lülitada. Sellepärast on kiriku uksed avatud kõikidele inimestele. Meie ülesanne ei ole süüdistamine ja kibestumine kehvade töötulemuste pärast. Teame, et nii oli see ka Jeesuse ajal.

Tähendamissõna külvajast on Jeesuse esimene tähendamissõna ja see on pilt tema kolmeaastase avaliku teenimise tulemusest. Jeesus võrdles Jumala sõna kuulutamist külvamisega. Jeesuse õpetus oli seeme, mis langes erinevale pinnale. Jüngrid vaidlesid omavahel, Peetrus ei tahtnud lasta oma jalgu pesta ja salgas, Juudas andis ta üles.

Minu isa, õpetaja Eduard Salumäe jutlustas selle tähendamissõna üle Tartu praostkonna sinodil 20. veebruaril 1952: „Üks õpetaja peatus kord võõrastemajas. Lõunalauas pani ta käed kokku söögipalveks. Ettekandja jäi teda silmitsema pilkava muigega. Õpetaja, lõpetanud rahulikult söögipalve, küsis tütarlapselt, nagu ta poleks selle pilkavat muiet märganud: „Kas teie ka Jumalat palute?“

Tüdruk vastas lühidalt ja teravalt: „Siin majas on võimatu Jumalat paluda, siin on nii palju tööd!“ „Häda küll,“ ütles õpetaja, „aga ma õpetan teile palve, mis on väga lühike, aga mida Jumal on väga tihti kuulnud.“ „Mis palve see on?“ uudishimutses tüdruk. „See koosneb vaid kolmest sõnast: Issand, aita mind!“ /- -/ Mõne aja pärast vajas tolle õpetaja kogudus vanade ja haigete hooldajat. Ta pani ajalehte kuulutuse. Paljud käisid pakkumas. Õpetaja ei võtnud neist kedagi.

Siis helistati jälle. Üks tütarlaps pakkus oma teenistust. „Kus te seni teenite?“ küsis õpetaja. /- -/ Tütarlaps rääkis, kuidas keegi külaline õpetas teda paluma. Ta tuli usule. Teda vallandati töölt, kuna ta ei sobinud enam seal töötama. /- -/ Õpetaja vaikis hetke ja ütles siis: „See mees olin mina. Jumalale tänu! Te olete vastu võetud!““ Niisugusest imest rääkis mu isa 73 aastat tagasi.

Külvakem väsimatult Jumala sõna. Ei maksa arvata, et tänane päev oleks lootusetu. Tähendamissõna külvajast ei ütle meile, mida peame tegema, et Sõna inimesteni jõuaks, aga ta julgustab meid tegutsema. Ka see, kui saame tunda tagasilööke ja ebaedu, ei tähenda, et kõik oleks kadunud.

Meid on kutsutud Jumala sõna levitama julgelt ja rõõmsa meelega. Kes külvab, see ka lõikab. Kristlaste arv maailmas kasvab, meil väheneb. Töötame tänastes oludes. Meil on vaja rõõmustada ja mõelda, mida saame teha paremini.

Oleme alustanud raamatuaastat. Piibel on raamatute raamat. Piibel on tarkuse raamat.

President Lennart Meri ütles Kadriorus 27. augustil 2000: „Elujõudu ammutab väike rahvas ennekõike vaimutugevusest, mille edasikandjaks ja talletajaks on kiri ja raamatud.“

Kasutagem raamatuaastat Piibli tarkust õppides.

Tiit Salumäe

piiskop emeeritus