Kogu loodu ootab

Sest minu arvates ei vääri nüüdse ajastu kannatused mainimist tulevase kirkuse kõrval, mida meile ilmutatakse. Sest loodu ootab pikisilmi Jumala laste ilmsikssaamist. Loodu on ju allutatud kaduvusele – mitte vabatahtlikult, vaid allutaja poolt -, kuid ometi lootusega, et ka loodu ise vabastatakse kord kaduvuse orjusest Jumala laste kirkuse vabadusse. Me ju teame, et kogu loodu ägab üheskoos sünnitusvaludes tänini; ent mitte üksnes loodu, vaid needki, kellel on Vaimu esmaand, ka meie ise ägame iseenestes, oodates lapseõigust, oma ihu lunastust. Sest me oleme päästetud lootuses.
Rm 8:18-23

Jumal on Looja. Nii kõneleb sellest pühakiri, nii tunnistame ka kirikuna usutunnistuskirjades. Samas jääb ometi võimalus küsida, kas Jumala loomistöö on lõppenud või kestab edasi? Ent ümbritsevale loodule vaadates saame tunda suurt aukartust. Nii täiuslik, nii tasakaalus ja olulistes osades ikka veel suur tundmatu. Siin on võimalik tunnistada, see on loodud enne meid, see on saanud oma alguse meist sõltumata. Samas teame, et kõik on siiski pidevas muutuses. Ühed liigid kaovad, teised tekivad juurde. Kliima muutub. Ka on meie tänasteks sagedasteks märksõnadeks ökoloogiline kriis, energeetika kriis ja miks ka mitte inimeseks olemise kriis.
Kuidas seista Jumalat otsiva inimesena nende muutuste ees? Kas see on Jumala loomistöö jätkumine või on see patuse inimese tegevusest tingitud tagajärg?
Teame, et nendele küsimustele ei ole ühest vastust – samas küsima peame ikkagi.
Tänast pühakirjateksti lugedes saab varsti selgeks, et apostel ei räägi siin käesoleva ajastu kannatustest ja tulevasest kirkusest lihtsalt sedastades, et asjad on nii – võtkem teadmiseks.

Sõnumis on tuntav pinge.
«Kogu loodu ägab üheskoos sünnitusvaludes tänini, ent mitte üksnes loodu, vaid needki, kellel on Vaimu esmaand, ka meie ise ägame iseenestes, oodates lapseõigust, oma ihu lunastust …»
Jumal on Jeesuses Kristuses saanud tõeliseks inimeseks. Paulus ütleb pisut teisiti: «Te olete rõivastunud uude inimesse, kes pidevalt uueneb tunnetama oma Looja näo kohaselt» (Kl 3:8). Siiski saab küsida: kui kristlust on juba ligi kaks tuhat aastat kuulutatud, kas inimene on sellest paremaks saanud?
Näen eelpool toodud mõtete ja küsimuste vastasseisus ainult kinnitust ühele tõsiasjale. Me igatseme ei vähemat ega rohkemat kui Jumala lähedalolu kogemust. Jumala tegusid on võimalik tunnustada ja imetleda, inimese tegudele aga ei julge sageli vaadata.
Võimalus ja kutse uuekssaamiseks on antud, tee on siiski vaevaline.
Paulus alustab oma mõtet sõnadega «Minu arvates». Ta teab, mida ta räägib, ometi ei suru ta oma arvamust kellelegi peale. Ta ütleb välja kõigest ühe inimese seisukoha, mis ei pruugi üldse kaasamõtlejaid kohata. Leidub kindlasti ka neid, kes tema arvamust millekski ei pane just seetõttu, et ta on kristlane. Ja ometi – kogu loodu saatus on seotud otsiva ja kahtleva inimese saatusega. Kui ägab inimene, siis ägab ka muu loodu.
Muutused ei tule võimupositsioonilt, vaid läbi otsiva ja kahtleva inimese.
Paar tuhat aastat käidud teed ei tõesta meile muud, kui et vajame õppimiseks ja uuestisündimiseks palju pikemat aega. Ühe näitena võiks siinjuures kasutada filosoofia e inimliku mõtlemise ajalugu: Antiik-Kreeka filosoofid otsisid võimalust, kuidas olla lunastatud ihust. Inimese ihu oli teisejärguline, ainult vaim ja idee olid asjad, millega tasus tegelda. Oma rolli mängis siin kindlasti kogemus, et inimesel tervikuna on olnud väga raske uueks saada. Tänane mõtlemine ei saa aga liikuda ainult ideede tasandil, sest oleme mõistnud – inimene on psühhosomaatiline tervik. Samuti riik või ühiskond tervikuna ei ole tõsiseltvõetav ainult siis, kui on olemas vägevad visioonid ja üllad ideed, vajatakse ka inimesest hoolimist ja palju muud.
Kui otsida uueks saamise võimalusi, siis ei saa jätta seda kogemust kõrvale. Ka Paulus tunnistab ju tegelikult, et me ootame lapseõigust, oma ihu lunastust.
Kirjas toodud vastandamise kaudu juhib apostel tähelepanu, et inimese väljavaade ei ole lootusetu. Kuigi sageli jäävad meile silma ja kõrva paljud probleemid ja vastamata jäänud küsimused, siis nüüdse aja kannatustel on siiski ainult teisejärguline tähtsus. Kui saaksime näha seda kirkust, mida Jumal on elule andnud, muutuks olukord täielikult.
Oleme päästetud lootuses. Meie lootus on Jumalas. Jumal, kes loojana on olnud kõige loodu taga, on viimselt ka meie võitluse esilekutsuja.
Looja on looja, loodu ootab oma võimalust.
Jüri Vallsalu, Hageri koguduse õpetaja